185.
Aastal 2006 hakkasin välja andma Go Reisiajakirja, aasta varem oli minu GO Reisiraamat hakanud publitseerima reisiraamatuid. Tahtsime elavdada meie reisikirjanduse keskpärast pilti, aga eks see meie üritus oli alguses ka selline hüplik, ilma kindla selgroota – natuke siit- ja natuke sealt nurgast.
2007. aastal ilmus Epp Petrone „Minu Ameerika“ ja pandi alus selge süsteemiga sarjale. Oi, ma olin kade Epu peale. Ma oleksin ise tahtnud sellele ideele tulla! Nüüd on ilmunud sarja 200. raamat, kiitus ja tänu! Epp on käima lükanud ja elus hoidnud meie oma uusaegset “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Reisikirjanduse sõbrad rõõmustavad. Võimas! Mul on seal mitu lemmikut alates Vahur Afanasjevi “Minu Brüsselist” kuni Roy Strideri “Minu Mongooliani” ja Rene Satsi “Minu Iirimaani”. Kõiki häid ei jõua üles lugedagi.
Kui Epp pakkus mulle aastaid hiljem, et võiksin kirjutada selle sarja sajanda raamatu ja veel pealkirjaga „Minu maailm“ (2017), ei saanud ma keelduda. Mul oli isegi hea meel. Mul oli see au. Ja mul oli kohustus, mis hoidis mind joone peal.
Olin just teinud inspireeriva reisi põhjapoolusele. Seal, maailma serva peal, tekkis idee, segada mõned tõsielulised seigad belletristikaga nii, et piir reaalsuse ja väljamõeldu vahel oleks õhuke ja vaevu aimatav. Mida rohkem ma süvenen ümbritsevatesse reaaliatesse ja inimestesse, seda rohkem hakkab lugu ennast ise kirjutama. Ja lõpuks moodustub maailm, mis on üks uus reaalsus nimega reisimaailm.
Teiseks olin selleks ajaks aru saanud, et tegelikult on mul sisukaks ringireisimiseks üha vähem põhjuseid. Olin lugenud Daniel Kehlmanni raamatut „Maailma mõõtmine“, kus loodusteadlane Alexander von Humboldt avastab maailma füüsiliselt ja astronoom Carl Friedrich Gauss mõõdab maailma sisuliselt kodust lahkumata.
Leidsin, et isegi tänapäeva tehniliste vahendite juures on siiski mõned asjad, mida ei saa kogeda kodus istudes – värvid, lõhnad, maitsed ja ettekavandamata spontaansed jutuajamised kohalike inimestega. Neid värve ja lõhnu ja jutte püüdsingi oma maailma-raamatus edasi anda.