Oma lõime meenutuste kangasse lisab “Minu Iisraeli” autor Margit Prantsus, kes on meie kirjastuses avaldanud ka “Juudi anekdoodid” ja “Juudi jutud”
183.
Pärast mõneaastast Iisraelis elamist tahtsin väga sellest maast ja tema kirevatest inimestest kirjutada. Olin siis juba tagasi Eestis, aga lõunamaa mälestused olid veel eredalt silme eest. Ent kirjutamiseks nappis julgust. Käisin mitu aastat hirmuga raamatupoodides uudistamas, et ega keegi Iisraelist juba kirjutanud ei ole. Kui selgus, et ikka veel ei ole, hakkas mu julgus kasvama.
Olin mõnda aega tagasi läinud tööle Pereraadiosse. Üks minu kolleegidest seal oli Janne Kütimaa, kes sai toona just valmis “Minu Ahvenamaa”. Kuigi raadiotöö on tihe ja enamus aega nokitseb igaüks omaette saateid tehes ja monteerides, sattusime aeg-ajalt mõtete klaarimise hetkedel erinevatel teemadel vestlema. Muuhulgas kuulasin tema kirjutamise muljeid, rõõmustasin koos temaga Ahvenamaa raamatu sünni üle, aga enda südames pakitses jätkuvalt igatsus “Minu Iisraeli” kirjutamisest. Kui ma siis Janne jutu peale ohkasin, et “tahaksin ka…”, andis ta mind kirjastusele üles, kust vastati kiiresti, et saatku ma proovitöö. Olen hiljem mõelnud, et kui me tookord ei oleks Jannega neil teemadel rääkima sattunud, ei tea, kas ma üldse “Minu Iisraeli” kirjutamiseni oleksin jõudnud.Kirjutasingi siis PetronePrintile proovitöö ja saatsin ära.
Vaikus.
Kui pärast mitut kuud vaikus jätkus, arvasin, et ju siis ei sobinud ja imestasin, et viisakad inimesed võiksid vähemalt “ei”-gi öelda. Aga no kui vaikus, siis ju nii on.
Aeg läks.
Hirmuga uurisin jälle raamatupoodides, et ega “Minu Iisraeli” ole müügile tekkinud. Ei olnud. Kuni sattusin “Minu Jeruusalemma” esitlusele. Juhtusin seal kõrvuti seisma kirjastaja Triinu-Mariga ja küsisin, et kas lisaks Jeruusalemmale ka Iisraeli-raamat ehk töös on. Ei olevat, sest ei ole kedagi, kes kirjutaks. Julgesin siis poetada, et aga ma saatsin proovitöö, aga see vist ei sobinud siis … “Proovitöö? Ei, pole näinud.”Selgus, et müstilisel kombel ei olnud mu katsetus kirjastusse jõudnudki. Siit sain väärtusliku õppetunni, et kui vastust ei tule, tasuks viisakalt üle küsida, mitte lihtsalt ootama jäädagi. Mõtlen, et kui palju võib meie elus olla häid sündmusi, mis jäävadki tulemata lihtsalt mingi inimliku eksituse või tehnilise tõrke tõttu … Igatahes läks tänu “Minu Jeruusalemma” esitlusel toimunud vestuskatkele “Minu Iisraeliga” siiski hästi.
Asusin siis uue proovitöö kallale (sest tolle kaotsiläinud näpuharjutuse olin vahepeal lasknud käiku Tammerraamatu “Palverändaja” kaasautorina).
Teine proovitöö jõudis kirjastusse kohale ja sobis.
Teine proovitöö jõudis kirjastusse kohale ja sobis.
Edasi läks kõik kiirelt. “Minu Iisraeli” mustand valmis umbes kahe nädalaga! Mind valdas loomepalang, ei oska seda kuidagi teisiti nimetada. Hommikul ärgates istusin arvuti taha ja hakkasin tulistama, kuni õhtuni välja. Panin järjest kirja kõik, mis vahepealsete aastatega ununeda ei olnud jõudnud ja mis võis minu arvates väärida kirjapanemist. See oli väga tore, kuigi ka väsitav aeg. Justkui elasin uuesti läbi oma Iisraeli-aastaid. Kui palju huvitavaid inimesi, kauneid paiku, helisid… Isegi kohalikud lõhnad tulid uuesti meelde. Oli hea tunne seda kõike kirja panna. Kirjutada ei olnud keeruline, kuigi oli päevi, kui tekkisid mõningad raskused. Eelkõige just siis, kui oli tarvis nn reaalelus kuhugi minna või kellapealt mingit muud tegevust teha. Mitte ei tahtnud ma oma hästijooksvat kirjategevust katkestada. Õnneks oli suvine aeg, mistõttu raadiotööst teatav hingetõmbepaus. Olen hiljem proovinud kirjutada nö hooaja keskel, keset teisi aktiivseid tegevusi, ja tean öelda, et see on üsna võimatu. Mul on vaja leida piisavalt vabu päevi järjest, et end kirjutamise lainele sättida.
Nii et kirjutamine läks mul mõnuga ja kiirelt. Tõsisemaks proovikiviks osutus aga sellele järgnev: mu kirjutatu toimetamine ning tekstide edasi-tagasi põrgatamised. Siinjuures eriline tänu toimetaja Loone Otsale, kellega on mul hea koostöö jätkunud ka järgmiste raamatute puhul. Eriti olen tänulik tema joonealuste märkuste eest raamatus.
Kõige raskem, kummalisel kombel, oli raamatule sobiliku alapealkirja leidmine. Kirjastuse poolt pakuti näiteks “seedrite saladust”. Aga mina ei tea seoses seedritega mitte mingit saladust ja raamatus oli seedritest juttu ainult möödaminnes. Toimetaja Loone nõustus minu arvamusega, et kuigi “seedrite saladus” kõlab salapäraselt, ei ole raamatus kajastatud mingit sellekohast saladust. Minu enda mõte oli hoopis midagi seoses “kirevate inimestega,” aga see jälle tundus teistele mage … Lõpuks jäi sõelale Loone pakutud “Kuidas tõlkida sabatit,” millega olen väga rahul. Aitäh! See “sabati tõlkimine” on mu loos ülekantud tähenduses täiesti olemas: mul on rohkelt juttu sabatist ning arvan, et ma üsna palju juurdlesin-imestasin-üllatusin Iisraeli kommete üle, st. “tõlkisin” seda endale arusaadavaks. Sabat siinkohal on ka sümbol, tähistades kõiki selle maaga seotud eripärasid, mida ma eestlasena seal avastasin. Ja raamatu esikaas sai ka huvitav: selle peal on lehekülg Toorast ehk Piibli Vana Testamendi esimestest (Moosese) raamatutest.
184.
Kui teos lõpuks trükist tuli, sai see minu arvates üllatavalt hea vastuvõtu osaliseks. Algaja õnn vist. Esimesele esitlusele Viru keskuse Rahva Raamatus oli kohale tulnud paras inimsumm ning esimese õhtuga osteti kohe 60 raamatut. Mõistetamatu… Nii palju ei olnud esitlusel kohaletulnuidki. Vist osteti tuttavatele kingituseks kaasa.
Sellest esitlusõhtust on nüüd peaaegu 10 aastat. “Minu Iisraelist” on siiani tulnud kolm trükki. Tagasisidet on olnud igasugust; positiivset on rohkem meelde jäänud.
Mõnikord on minult küsitud Iisraeli poliitika kohta. Mu raamat on üsna poliitikavaba ja seda kindla põhjusega. Poliitika, eriti Lähis-ida oma on minu hinnangul nii põhjatu ja tänamatu teema, et kui selle kohta midagi avalikult arvama hakkad, siis sellest teemast enam lahti ei saa. Möönan, et olen Iisraelis näinud peamiselt nö. juudi vaadet asjade seisu kohta. Aga päris mööda ei ole ka araablaste eluvaated minust läinud. Selge see, et vigu teevad kõik. Aga nii selles kui enamikes elu küsimustes on mulle abiks vana hea Piibli ütlus: puud tunneb tema viljast. Kui vaadata pikemas ajaloolises pildis, saab järeldusi teha, vaadeldes konkreetseid inimesi: kes tahab oma elu üles ehitada, kes harib oma lapsi, kes panustab oma tarkusega inimühiskonnas laiemalt; kes aga seisab püstis rusikatega kõigi endast teistsuguste vastu. Rohkem ma midagi ei ütlegi, sest tunnen, et sedagi öeldes hakkan juba tikkuma sellesse tänamatusse poliitika-teemasse, mille üle arutlemisele ja vaidlemisele ei näi kunagi lõppu tulevat. Ei lahenda tolle maanurga küsimusi ükski Trump ega keegi teine; kõige vähem mina.
Hoopis huvitavam on uurida, kuidas täiesti lihtsad inimesed selle kõige keskel (ja kiuste) oma tavalist elu elavad.
Sellest esitlusõhtust on nüüd peaaegu 10 aastat. “Minu Iisraelist” on siiani tulnud kolm trükki. Tagasisidet on olnud igasugust; positiivset on rohkem meelde jäänud.
Mõnikord on minult küsitud Iisraeli poliitika kohta. Mu raamat on üsna poliitikavaba ja seda kindla põhjusega. Poliitika, eriti Lähis-ida oma on minu hinnangul nii põhjatu ja tänamatu teema, et kui selle kohta midagi avalikult arvama hakkad, siis sellest teemast enam lahti ei saa. Möönan, et olen Iisraelis näinud peamiselt nö. juudi vaadet asjade seisu kohta. Aga päris mööda ei ole ka araablaste eluvaated minust läinud. Selge see, et vigu teevad kõik. Aga nii selles kui enamikes elu küsimustes on mulle abiks vana hea Piibli ütlus: puud tunneb tema viljast. Kui vaadata pikemas ajaloolises pildis, saab järeldusi teha, vaadeldes konkreetseid inimesi: kes tahab oma elu üles ehitada, kes harib oma lapsi, kes panustab oma tarkusega inimühiskonnas laiemalt; kes aga seisab püstis rusikatega kõigi endast teistsuguste vastu. Rohkem ma midagi ei ütlegi, sest tunnen, et sedagi öeldes hakkan juba tikkuma sellesse tänamatusse poliitika-teemasse, mille üle arutlemisele ja vaidlemisele ei näi kunagi lõppu tulevat. Ei lahenda tolle maanurga küsimusi ükski Trump ega keegi teine; kõige vähem mina.
Hoopis huvitavam on uurida, kuidas täiesti lihtsad inimesed selle kõige keskel (ja kiuste) oma tavalist elu elavad.
Pildil: Margiti kolm Iisraeli-teemalist raamatut, mis kõik ilmunud meie kirjastuses.
