Meenutab meie raamatute „Minu Tai saared“ ja “Minu Setomaa” autor Annela Laaneots.
181.
„Minu Tai saared“ sündis nii, et 2013. aastal otsustasime oma kolme väikelapsega – lapsed olid siis vastavalt ühe-, kolme- ja nelja-aastased – minna Taisse elama. See oli minu vanemapuhkuse viimane aasta ja mõtlesime, et kui me nüüd seda ära ei tee, läheb vanem laps varsti kooli ning siis on juba palju keerulisem pikemaks ajaks kodumaalt ära sõita.
Eestisse jäi meist maha hulk kaasaelajaid, kes tahtsid teada, kuidas meil läheb ja mis meiega seal Tais toimub. Kolme väikelapse kõrvalt töötav ema – jah, tegin väikeste laste kõrvalt endiselt üsna korraliku koormusega tööd – on aga teadagi orav rattas. Lihtsalt ei jaksanud kõigi huvilistega ükshaaval suhelda. Alguses andsin oma tegemistest teada Facebooki grupis ja saatsin postitusi otse neile, kes meie käekäigu vastu huvi tundsid. Üsna pea hakkasid nad küsima, kas tohivad mu postitusi ka oma sõpradele edasi saata, sest mõni teine pere mõtlevat samuti Taisse mineku peale. Nii hakkas meie Tais elamise lugu tasapisi levima.
Samal aastal läks Tenerifele talvituma mu kursavend Mart, kes oli kokku leppinud „Minu Tenerife“ kirjutamise. Kui õigesti mäletan, siis just Tenerife ja Mardi soovituse kaudu jõudis meie Taimaa juttude gruppi ka Epp, kes ise sel ajal elas USA-s. Ei läinud kaua, kui Epp tegi ettepaneku, et võiksin meie pereelu raamatusse kirja panna. Hakkasin seda tegema öösiti, kui lapsed magasid ja päevatöö tehtud.
Raamatu kirjutamise käigus hakkasin ise rohkem märkama ja tähele panema. Nina tõusis laste kärust ja paadininast kõrgemale.
Kirjutama asudes ei osanud ma aga arvestada, et minu enda lapsed, kelle tegemistest raamatus kirjutan, saavad peagi suureks ja võtavad ise „Minu Tai saared“ kätte. Näiteks kirjeldan raamatus, kuidas üks meie ülakorrusel elanud mees tõi peaaegu igal ööl tuppa uue naisterahva. Need seiklused olid meie tuppa väga hästi kuulda. Toonane kirjeldus tundus lihtsalt üks naljakas seik elust Tais, aga aastaid hiljem olen hakanud mõtlema, kuidas mu enda lapsed neid olukordi üle lugedes neisse suhtuvad.
Viimastel aastatel ongi mul olnud väike kõhklus eelkõige meie pere laste tuttavate laste pärast. Mõni neist on valinud „Minu Tai saared“ kaheksandas klassis soovitusliku „Minu…“ sarja raamatuna just sellepärast, et nad teavad: klassikaaslase ema on raamatu kirjutanud ja seal on juttu ka nende klassikaaslase lapsepõlvest. Meie oma lastel on siiski valdav pigem kõrgendatud tunne – nemad on saanud raamatutegelasteks juba enne, kui nad oma elust üldse ise midagi mäletavad.
„Minu…“ sarjal puhul on suur lisaväärtus see, et raamatuid kirjutavad väga erinevad inimesed. Kui kõik autorid oleksid üksikud eneseotsijad võõral maal, muutuks sari üksluiseks. Põnev on lugeda just erinevate inimeste vaatenurki ja kogemusi. Loodan, et kirjastus pöörab edaspidigi tähelepanu võimalikult mitmekesise autorite ringi leidmisele.
182.
„Minu Setomaa“ raamat sai alguse nii, et… Kui Taimaalt Eestisse tagasi elama tulime, valis seto rahvas mind mõne kuu pärast Setomaa ülembsootskaks ehk jumal-kuningas Peko maiseks asemikuks.
See oli pöörane aeg: vabatahtlik, kuid sisuliselt täiskohaga töö, kolm last turvatoolides auto tagaistmel ning pidev mööda Eestit ringi rallimine. Kartsin, et paljud ägedad mõtted ja juhtumised lähevad lihtsalt meelest, kui ma neid üles ei kirjuta. Pealegi polnud tol ajal sageli aega mõnda mõtet korralikult lõpuni mõelda. Nii avasingi arvutis ühe faili ja hakkasin sinna kirja panema mõtteid, juhtumisi ja asju, mille üle tahtsin hiljem rahulikumalt järele mõelda.
Kas selleks ajaks oli „Minu…“ sarjas juba mõni koharaamat ilmunud või mitte, seda ma enam ei mäleta. „Minu Setomaa“ oli igatahes üks esimestest. Minu esialgsed märkmed ei olnud seega üldse mõeldud tulevase raamatu materjaliks. Need olid lihtsalt minu enda märkmed ühest väga intensiivsest aastast.
Kui ülembsootska aasta hakkas läbi saama, jõudis minu juurde taas Epp, kes oli kolinud elama oma Setomaa maakoju ja rääkis, et plaanib kirjutada „Minu Setomaa“. Alguses rääkisimegi hoopis Epu raamatuplaanist. Mõne aja pärast loobus Epp sellest mõttest, sest talle tundus, et tema lähenemine kujuneks pigem talu ehitamise raamatuks – küll Setomaale kolimisest ja seal elamisest –, mitte päriselt Setomaast kõnelevaks teoseks.
Tean, et Epp pakkus raamatu kirjutamise mõttest veel mitmele inimesele Setomaal, kuid erinevatel põhjustel loobusid nad sellest. Peapõhjus oli väga praktiline: Setomaa on väike kogukond. „Ma tahan ju siin pärast edasi elada ka“ on väikeses kogukonnas täiesti arusaadav argument.
Siis rääkisingi Epule, et mul on olemas terve aasta jagu märkmeid oma Setomaa ülembsootska ajast ja et olen piisavalt „paksu nahaga“, et julgeda need lood kirja panna. Omamoodi kaitsekilbiks oli ka seesama ülembsootska positsioon.
Aga ka mina teadvustasin, et külaühiskond võib mõnikord päris karm olla. Kõige pingelisemad kogukonna ja väljastpoolt tulnud inimestega seotud juhtumid lahendasin enda jaoks nii, et kui kirjutasin millestki rõõmsast ja heast, nimetasin inimese nime. Kui tegu oli negatiivsema või konfliktsema juhtumiga, panin sündmuse kirja, kuid nime jätsin välja.
Arvan, et iga raamat on ehe siis, kui selles ei ole ainult roosamanna, vaid elu sellisena, nagu see on – koos vastuolude, konfliktide ja ebamugavate hetkedega. Et keegi ei saaks isegi kogemata aru, keda ma mõne konkreetse konflikti puhul silmas pidasin, kustutasin nimed ka oma algsetest märkmetest. Tänaseks ei mäleta ma paljude nende juhtumite puhul enam isegi ise, kellega täpselt tegu oli.
„Minu Setomaad“ kirjutada oli väga tore. Tausta pidin juurde kirjutama päris palju, sest tahtsin, et ka inimene, kes Setomaad üldse ei tunne, saaks aru, mis toimub ja miks üks või teine asi oluline on. Miks näiteks on riskantne tantsida separatistide peiedel, miks on “peateema” mõnikord päriselt peamine teema ja kuidas võib lõppeda Petseris sinimustvalge lipuga vehkimine…