200 killukest “Minu…” sarja raamatu nr 200 puhul, vol. 30: meenutab Rein
Meenutab Rein Sikk, meie raamatute “Minu Ugrimugri” ja “Minu Virumaa” autor, kes annab meile mälestuskillukese number 180:
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada Kadrina basseinist. Just seal ujudes tuli mulle pähe, et viimase kolmekümne aasta Virumaa lood tuleks kaante vahele saada. Üdini subjektiivselt ja suisa sikulikult. Sest ajalugu ei pea olema igav.
Kui Petrone Prindiga „Minu Virumaa” kirjutamise asjus kokkuleppele sain polnud muret miskit, sest raamat oli mu peas suuresti juba olemas. Nüüd tuli see vaid sealt välja lasta.
Olen üsna laisk inimene ja mälu on vilets. Et mõned asjad paremini meeles püsiksid, kirjutan need läbi. Nii hakkasingi kirjutama sellest, kuidas üks pealinnast pärit ennast täis vurle tuli Virumaale ja kuidas temast viimaks täitsa kobe mats sai. Ehk lihtne virulane.
Raamatu kaante vahele saamiseks kulus siiski poolteist aastat. Esimese peatüki lugesin Narvas koolilastele ette juba aasta enne ilmumist. See oligi raamatu esimene, veel kaanteta esitlus.
Kõige keerulisem polnud aga kirjutamine, vaid valimine. Virumaa inimesi, sündmusi, ausambaid ja uskumatuid lugusid jätkunuks tegelikult mitmesse raamatusse. Kui kellegi-millegi puhul kahtlesin, küsisin teistelt nõu. Eriti Ida-Viru kolleegidelt. Südant jäi valutama, et idapoolset Virumaad sai raamatusse vähem. Täna oleks teisti, sest power on Lääne-Virust suuresti Itta suundunud.
Kirjastusega oli vaid üks suurem erimeelsus.
Kaanele pakuti nimelt tuhamäge. Ei! Tuhamägi on Virumaast stampne ja rumal kujutlus. See polnud minu Virumaa!
Kaanele sai tarvas, kellega Rakverre sõites tänini tõtt vaatan. Tarvas, kelle seljal on ka üks minu modelleeritud karvatutt.
„Minu Virumaa” sai „Minu…” sarja esimeseks raamatuks, kus eestlased kõnelevad sarja raames Eestimaast. Nõnda avas Virumaa terve uue raamaturea. Ja sellest sai minu tagasihoidlik kingitus Eestile sajandaks sünnipäevaks. Virumaale ja kõigile neile inimestele ka, kes aitasid mul virulaseks saada.
Aga nüüd on häda käes.
„Minu Virumaa” vajab vist järge? Kaheksa aastaga on nii palju muutunud, juhtunud, kadunud, sündinud ja teiseks saanud. Mõni tollane uskumatu lugu näib praegu tavaline, mõni tavaline aga lausa uskumatu.
Virumaa ei püsi paigal. Miks peaks siis tema raamat ühe koha peal seisma?


