Ja nüüd jagab meile ühe erilise mälukillukese meie toimetaja ja kirjastaja Tuuli Kaalep. Muuhulgas oli ta ka raamatu “Minu Naissaar” toimetaja.
177.
Toimetajatöö on üldiselt kena, puhas ja tubane. Mõnikord aga tuleb ette kõrvalekaldeid ja paadunud linnainimene võib raamatu jälgedes jõuda ka metsikumasse loodusse. Nii läks 2024. aasta maikuus Birgit Itse raamatuga “Minu Naissaar”, mille ilmumise järel korraldas autor esitlusreisi otse raamatusse. Birgit tegi noorena seal saarel giiditööd ja nüüd, aastaid hiljem, sai laevatäis seiklejaid ühe erakorralise tuuri osaliseks.
Reisi lõpuossa oli jäetud “maasikas”: rongisõit, mis on saare oludes üks intrigeeriv asi. No kuidas saab nii väikesel saarel raudtee olla? Raamatust teadsin, et Birgit õppis rongi juhtima juba 17aastaselt ja käis sellega ka pilkases pimeduses sadamas inimestel vastas. Meie lõbusal rongisõidul imetlesin veel kord kogu saareretke korralduse professionaalsust: olime olnud liikvel juba tunde, ilm oli päris palav, meie seljakottides loksus vast veel lörtsukene leiget joogivett ja muude asjade vahel ehk ka raasuke sulanud šokolaadi. Aga Birgiti kogenud matkajuhist ema tõi lagedale mingi kasti (mida ta mõistagi oli kogu retke kaasas kandnud) – ja seal olid jahedad kohukesed igale rongisõitjale! Vat see oli juba midagi!