Seekord meenutab “Minu India” autor Eeva Kaun.
176. mälestuskilluke.
Minu raamatu sünnilugu jääb nii mitmete aastate taha, et ma seda vaevu mäletan. Või õigemini: ma ei mäleta enam hästi sündmuste järjekorda, aga mäletan pilte.
Mäletan Delhisse saabumist ühel hilisõhtul, kui pealinna tänavad olid täis Diwali pidustusi. Mäletan kuumust, mis külmast põhjamaast saabujale näkku lajatab. Pimedat hotellituba ja nurgas kolisevat õhukonditsioneeri. Ilutulestikku, muusikat ja tänavatel tantsivaid loomi, mis ei lasknud magada peaaegu varahommikuni.
Järgmisel päeval viis auto mind ajalehe India Pühapäev kontorisse. Mister Guru ravis parajasti kas pohmelli või põiepõletikku, seda ma enam täpselt ei mäleta. Küll aga mäletan sadade töötajatega kontorit ja inimesi, kes pressisid oma nägusid vastu tema kabineti klaasi, et vahtida uut kolleegi, valget vesipühvlit, kelle saabumine pidi nende ajalehele tooma kuulsust ja au.
Siis näidati mulle minu töölauda ja tööarvutit. Arvuti ei töötanud sel päeval… ega hakanudki kunagi tööle. Selle juhe ei ulatunud pistikupesani. Tagantjärele tundub see peaaegu liiga täiusliku endena kõigele järgnevale.
Ma ei oska öelda, millal täpselt hakkas sündima mõte „Minu India“ raamatust. Võib-olla juba nende esimeste päevade jooksul, kümnenda chai-tassi juures. Võib-olla autos üle musta Yamuna sõites. Võib-olla alles siis, kui otsustasin Mister Guru meelehärmiks visalt iga päev kontorisse ilmuda, logistada närviliselt arvutit, mis polnud vooluvõrku ühendatud, ja nõuda, et mulle leitaks mingigi otstarve.
Otstarve lõpuks leitigi. Mister Guru idee oli suurejooneline: valge ajakirjanik võiks reisida läbi India ja kirjutada mitmesaja-leheküljelise raamatu tänapäeva India probleemidest. Konfliktidest, naiste õigustest, vaesusest, Kašmiirist, Orissast — kõigest korraga. Sellest pidi saama midagi analüütilist ja põhjalikku, raamat uuest Indiast, mis parasjagu tohutu enesekindlusega tulevikku marssis.
Umbes samal ajal saatsin Petrone Prindile oma esimese proovitöö ja see võeti vastu. Nii hakkasid kaks raamatut mõnda aega kõrvuti kasvama. Ühe jaoks pidin uurima India probleeme, teise jaoks lihtsalt Indias elama. Mister Guru poolt mulle antud projekt viis mind Radžastani, Assamisse ja kaugele lõunasse Mysore’i kuningat otsima. Käisin inimestega rääkimas, lugesin ajalehti, tegin intervjuusid, kirjutasin märkmikke täis.
Mingil hetkel sai mulle aga selgeks, et seda suurt analüütilist raamatut India probleemidest ei tulegi. Mitte sellepärast, et materjali oleks olnud vähe. Vastupidi. Seda oli rohkem kui kahe raamatu jagu. Aga mida rohkem ma Indias ringi liikusin, seda vähem tundus India mulle riigina, mida saab ühe korraliku analüüsiga ära seletada. Iga vastuse taga oli järgmine lugu, iga inimese India oli natuke teistsugune. Lõpuks ma lihtsalt kogusin lugusid.
Ja nendest lugudest sai „Minu India“.
Tulin koju viie täiskirjutatud märkmiku, kastitäie ajalehtede, fotode ja paberitega. See kast on mul siiani alles. Kui ma selle mõnikord avan, hämmastab mind kõige rohkem mitte see, kui palju materjali seal on, vaid kui palju elu sinna lühikese aja jooksul mahtus. Inimesi, reise, juhuseid ja seiklusi, mida mul on praegu isegi raske üheks tervikuks kokku mõelda.
Aga mul tuli see suur kogemus kuidagi “Minu India” raamatusse ära mahutada. Minu toimetaja Epp Petrone tuletas hiljuti meelde meie omavahelist väikest kirjavahemärkide sõda. Mina tahtsin lauseid lõpetada punktidega. Epp proovis minu teksti sokutada hüüumärke ja kolmpunkte. Mina olin selles osas üsna kangekaelne. Siiski, mõni hüüumärk õnnestus tal raamatusse sisse smugeldada.
Materjali oli nii palju, et osa sellest elas hiljem edasi „kustutatud stseenidena“. Praegu mõeldes tundub see täiesti loogiline. India ise mahtus vaevu ühte raamatusse, mille ma kirjutasin lõpuks oma vanematekodus Kuusalus, kasvuhoones. Ühel ilusal ammusel suvel.