Oma meenutuse viskab meie meenutustekangasse nüüd “Minu Hawaii” autor Silver Paling.
174.
Tõtt öelda olin “Minu…” sarja fänn juba palju aastaid enne seda kui ise kirjutamise juurde jõudsin. Alguse sai see Justin Petrone “Minu Eesti” raamatust, mis mulle millalgi 2000ndate lõpul kingiti ja järgnev on juba ajalugu, nagu öeldakse. Tänaseks päevaks on mu isiklikus raamatukogus ca 2/3 sarjas ilmunud raamatutest, mitmed ka autori pühendusega.
Kogusin neid juba ammu, küll aga polnud ma mõelnud, et võiksin ka ise kord oma panuse raamatusarja anda kirjutamise näol. 2018. aastal avanes selleks võimalus, kui Petrone Print kuulutas Facebooki kaudu välja konkursi uute autorite leidmiseks. Üks otsitavatest oli “Minu Hawaii”, mis juttude järgi oli üks neist paikadest maamunal mis inimesi kõnetas ja mida järjepidevalt sooviti sarjas näha. Seda postitust märkas ka minu toonane elukaaslane, nüüdne abikaasa. Nõnda siis tema agitatsioonil ma võtsingi kirjastajaga ühendust.
Esimeseks ülesandeks oli proovitöö kirjutamine, sest peale minu oli veel paar-kolm inimest, kes enda Hawaii kogemust tahtsid laiema publikuga jagada. Seda, et sulg ei jookseks, ma ei peljanud ning õige pea selgus, et osutusingi valituks ja sõlmisin lepingu.
Kuid nagu pahatihti ikka juhtub: elu tuleb vahele. Kõigepealt sündis meie perre tütar, sellele järgnes elu ümberkorraldamine, siis kolimine ning aasta hiljem sündis poeg. Seejärel läks mu põhitööl väga kiireks ega õnnestunud kuidagi karussellilt maha hüpata, et võtta aega raamatu kirjutamiseks. Vaikselt nokitsedes ning õhtutundidel uneaega edasi lükates sai umbes pool raamatust valmis kirjutatud. Tulevast potentsiaalset toimetajat vahetati selle aja jooksul mitu korda. Pakkusin, et saadan enda olemasoleva pooliku kirjatüki ning toimetaja saab sellega juba tegeleda, samal ajal kui teist poolt kirjutan, aga see plaan kirjastusele eriti ei meeldinud ning oodati ikkagi tervikteost. Aga valmis käsikirja asemel sündis hoopis veel üks laps ning ees ootas ees veel üks kolimine, lõpmata näivad tööd uues kodus ning kuskile sinna vahele mahtusid ka pulmad ja mesinädalad, tööalaselt edasi liikumine uude rolli ja paljugi muud… kuni ühtäkki selgus, et raamatu kirjutama hakkamisest on märkamatult möödunud juba kuus aastat ning kirjastaja Epp esitas leebel, aga kindlal moel ultimaatumi: kas nüüd või mitte kunagi. Tuli end kokku võtta ja see viimane lõpp – seiklused Maui saarel – kirja panna!
Minu toimetajaks sai Anna-Maria Penu, “Minu Hispaania” autor, kes ohjad üle võttis. Mäletan neid pikki kõnesid, kus Anna-Maria soovis, et ma raamatusse ikka rohkem inimestevahelisi suhteid, pehmust ja ka müstikat sisse tooksin, ning mäletan ka seda, kui kimpus ma sellega olin, sest just nendes valdkondades olen ma äärmiselt nõrk. Tähtajad tiksusid ning ikka ja jälle tuli üht-teist ümber teha. Reisisin tööalaselt palju ringi, näiteks ühed parandused saatsin toimetusele Goas hotellitoast ning kõige viimase versiooni töölähetuselt tulles Müncheni lennujaama pingilt.
Aga valmis ta sai. Tuli välja, et isegi liiga palju sai, sest umbes kolmandiku kogumahust pidime lõpuks kärpima, aga eks selles olukorras tulebki toimetajat usaldada, kes teab paremini, mis lugejaid köidab.
Viimane punnitus oli pildimaterjali valimine ning “Minu…” sarjale omaste maakaartide tegemine. Vaesel Kudrunil tuli lõpuks neli kaarti valmis meisterdada ning päris mitu korda neid veel ümber teha. Kaanepildiks sai lihtsalt üks klõps minu kodutänava Lili’uokalani nurgalt vaatega Waikiki rannale, taustal suvalised inimesed. Aga see sobis igatepidi ning kui lõpuks raamatut enda käes hoidsin, siis tundus kõik õige. Kaas, pildid, kujundus, kaardid, tagakaanelugu. Lõpptulemus sai just nii ilus, kui olin salamisi lootnud.
175.
Mu raamat ilmus 2025. aasta jaanuaris – ideaalselt sobilik külma talvekuusse. Mille peale ma aga üldse ei olnud enne mõelnud oli see, et järsku olin tähelepanu keskpunktis. Ma ei kujutanud ette, et plaanitud raamatuesitlused Tallinnas ja Tartus on ainult kõige algus…
Raamat oli just trükikojas valmis saamas, kui helistas mulle kirjastaja Epp teatega: “Kuule, ma rääkisin just Krista Lensiniga – sa lähed homme Kanal2 Õhtu saatesse, eksju! Paneme sulle kohe Tartust portsu raamatutega teele, loodetavasti saad saates näidata ka!”. Selle peale hakkas jalg värisema, nii et tuli terve pärastlõuna endale vabaks võtta. Kõigepealt postipakiga saabunud raamatute avamise emotsioon üles filmida ja seda sotsiaalmeedias jagada. Seejärel oli mure, et kust leiaks kiiresti Hawaii stiilis püksid, millega saatesse minna – kähku poodidesse tuhlama, kuni lõpuks ühest poest need leidsingi. Seejärel kähku meediamaja poole, ühes käes raamatud ja teises hawaii-stiilis riided. Täiesti ootamatult põrkasin veel ukse peal kokku oma endise tüdruksõbra Avega, kes oli selle raamatu teine peategelane – ja keda ma polnud üle kümne aasta näinud – ning kes avastas sel hetkel, et on raamat ilmunud, kus ka temast palju juttu ning tagatipuks lähen seda kohe Kanal2 saatesse promoma.
See oli vaid üks näide olukordadest, mis järgmiste nädalate jooksul mind ees ootasid. Olukorrad said sageli alguse samamoodi, Epp helistas: “Hei! Kuule, sind oodatakse Õhtulehe podcasti, sinuga võetakse kohe ühendust, räägid seal oma Hawaii elust ja nii seiklustest, eksju!”. Ega’s muud kui tuli minna. Käisin ka raamatukogus lugejatega kohtumas ning tegin ettekande enda üliõpilasseltsi liikmetele. Lisaks võtsid minuga paar inimest ühendust, kes soovisid reisinõu Hawaii kohta. Ausalt öeldes olin lõpuks sellest äkilisest rambivalgusest nii väsinud, et ei jõudnud juba ära oodata, mil järgmine “Minu…” sarja raamat ilmub, et saaks teatepulga üle anda.
Aga ilma kahetsuseta: raamatu kirjutamine ja kõik selle juurde käiv on üks huvitav etapp minu elus. Paljud on naljatledes küsinud, et millal siis järgmine raamat ilmub. Lasen sel mõttel natukene seedida ning kes teab, ehk tuleb varsti jälle kihk midagi kirjutada. Loodame ainult, et seekord ei võta see kuus ja pool aastat.