Meenutuste teatepulga haarab meie sarja autor, “Minu Iirimaa”, “Minu matkaradade” ja “Minu Tai” autor Rene Satsi.
170.
“Minu Iirimaa” – jah, nii see sõltuvus algas. Sõltuvus kirjutada sellesse sarja raamatuid, lausa mitu. Oh jah. Kes keda üles otsis ja kes kellega kõigepealt rääkis, seda ma täpselt ei mäleta. Mäletan aga, et kõndisin toimetaja Tiina Randusega Dublinis ja rääkisin ühe hullu loo teise järel oma Iirimaal elatud aastatest. Neid aastaid oli meeletult – pea et pool elu. Tiina ütles, et need lood on nii veidrad, et peab need kaante vahele saama, ja „Minu”-sari on selleks parim. Tore, kui inimesel on teadmisi ja tutvusi.
Randusest sai üks selle raamatu toimetajatest ning temaga koos tegin Tartus oma elu esimese raamatuesitluse. Olin purjus – mis pole muidugi ilus. Ärge teie kunagi avalikus kohas purjus olge, ja kui olete, vaadake, et te suud lahti ei tee.
Igal juhul aitäh Tiinale selle tõuke eest! Nagu välja on tulnud, ei ole mul nendest raamatutest elus mingisugust kahju olnud, pigem ikka kasu. Lisaks leidsin tänu Iirimaa raamatule ka Triinu-Mari, kes on minu meelest üks üleloomulikult hea toimetaja. Temast on saanud – pange tähele, millise mõnuga ma seda väljendit kasutan – peaaegu et minu ihutoimetaja. Ärge te arvake siin midagi: ihutoimetaja on nagu ihuarstki, ta seisab sulle lähedal, teab sind ja aitab sind kõigist kõige rohkem. Selle sõna – ma kordan veel kord, sest mulle nii meeldib selle kõla: ihutoimetaja – laenas mulle suur sulemees Janika Kronberg. Tema tuli samuti minu Tartu esitlusele, aga ma ei tundnud teda ära. Sest ma olin švipsus.
Teisel esitlusel – raamat oli ikka sama, “Minu Iirimaa” alapealkirjaga „Armastus karjub tulles” (pealkiri, mis on igati ära põhjendatud, aga ma ei viitsi seda siin lahti seletama hakata), mis toimus Tallinnas Tiit Pruuli juhtimisel – ma ei olnud purjus. Aga mõtlesin, et võiksin olla, oleks julgem. Haarates pisikese pudeli, mille sõbranna mulle vahetult enne lavale minekut andis – ja arvates, et see on mingi peen naps, mida pakutakse ainult kirjanikele –, valasin endale sisse kaks suurt lonksu tšilliõli. Olete te kunagi tšilliõli joonud? See käib salatisse, mitte ei ole mõeldud joomiseks.
Esitluse ajal ütles Tiit muuhulgas: „Rene Satsi on selline reisikirjanik, kes seksib lennuki peldikus.” Ma olin lausa solvunud. Ma ei ole ju selline reisikirjanik! Minu meelest on lennuki peldik selline koht, kuhu ma lähen päris-päris viimases hädas ning silmad ja nina kinni. Tean, et Tiit mõtles seda komplimendina, mõtles, et ma proovin kõik läbi, millest ma kirjutan, aga no tõesti…
171.
“Minu matkarajad” – olin üllatunud, kui üks mu hea maitsega sõber ütles mulle: „Selle raamatu kirjutasid sa küll ainult raha pärast, tunnista!” Ma ei tunnistanud, ei võtnud snii julmalt kõlavat väidet omaks. Alles päevi hiljem, pärast pikka mõtlemist – ma olen nii pagana aeglane – jõudsin järeldusele, et selles lauses on vist siiski tõetera. Kui võtta nii, et raamatuid (mitte ainult „Minu…” sarja omasid) olen tavaliselt kirjutanud tagantjärele oma kogemusest, siis see raamat sündis ideest, et tahaksin natuke Eesti peal ringi käia (elasin siis Dublinis) ning tahaksin seda teha nii, et see oleks justkui kinni makstud. Oma rahakoti peal jõuab Eestile tiiru peale teha ju vaid Poola kuningas.
See on raamat, mille kallal on minu teostest ilmselt kõige rohkem pahandatud. Oletan seda – otse pole minuga keegi pahandanud, sest olen peaaegu kaks meetrit pikk ja kaalun sada viis kilo –, ja julgen pakkuda ka põhjuse, miks nad pahandavad. Kui oled tõsine inimene ja tahad Eestis matkata ning võtad raamatu kaasa, et mitte ära eksida, siis eksid sa kindlasti. Ja pärast tahaksid kellegi kallal õiendada.
Sest tahate kuulda, kuidas mina matkan? Tavaliselt… vot ja siit edasi on tekst puudu, sest ega ma ju ei matkagi. Vahest Pakistanis või Laoses pean läbima pikemaid radu, isegi mäekeste otsa olen roninud, aga siis ei jõua keegi mu kirumist ära kuulata. Pigem jäetakse mind selle vältimiseks hotelli – ja mulle sobib see väga. Kuigi ma ei jõudnud „Minu matkaradade” raamatus eriti palju kuskile matkata – aga proovisin, ausalt proovisin! –, juhtus sellel teel muid lõbusaid asju, mis minu meelest väärisid kirja panemist.
172.
Ja kuulake seda: kord kirjutas mulle üks tütarlaps ja ütles, et oli andnud oma sõbrannale depressiooni raviks just “Minu matkaradade” raamatu. Kuigi ma seda ei usu, kirjutas tütarlaps (nime ma ei maini), et see aitas ta sõpra. Ja kuulake veel: see tütarlaps kavatseb hoida raamatut käepärast, et seda ikka uuesti lugeda siis, kui tal endal – vabandage väljenduse eest – sitt olla on. Seda oli hea kuulda.
Ka mõni teine inimene on mulle lambist kirjutanud ja tänanud, et sai selle raamatuga naermisest “kõhulihaseid treenida”. Mõnikord kirjutavad suvalised inimesed ikka ja ütlevad, et ühte või teist mu asja oli hea lugeda. Aitäh!
Kord kirjutas mulle – profiilipildi järgi vanust otsustades – üks koolipoiss. Kirjutas nii (muutmata kujul): „Kuuled või? Kui vana sa oled kah?” Vastasin lapsele küsimusega, et miks ta teada tahab. Teine kribas nüüd juba pikemalt, et teeb raamatu „Minu Iirimaa” kohta koolitööd ning oleks hea minu kohta veel midagi teada saada, aga alustaks vanusest. Kirjutasin talle ausalt oma vanuse – ja ta ei kirjutanud mulle enam mitte kunagi. Ilmselt mõtles, et mis mõttega; selleks ajaks, kui ta jõuab oma uue sõnumi valmis sättida, olen mina juba loomulikku vanadussurma surnud.
173.
“Minu Tai” – juba kolmas selle sarja raamat minu sulest?! Oh sa pime! Ja ma ju lubasin endale ja teistele ka veel, et ei kirjuta sellesse sarja enam ühtegi raamatut! Miks? No mis mulje minust jääb? Tegelikult ei olnudki see raamat esialgu mõeldud sellesse sarja, ent läks nagu läks ja ma ei kahetse üldse. Sai sisu poolest täitsa kõbus, pealt vaadatagi ilus. Minu meelest.
Väga hea kompliment tuli raamatu kohta Tiit Pruulilt (kes ennist ütles, et olen reisikirjanik, kes lennuki peldikus seksib – ma olen ikka veel, kurat, kohkunud…), et selle raamatuga võin enda reisikirjaniku tiitlist sõna „reisi-” maha tõmmata ja jätta alles lihtsalt „kirjanik”. Eks lugeja otsustab ise, kas Tiit on töntsiks jäänud ega tea enam, mida suust välja ajab, või on see raamat tõepoolest üks mu tugevamaid.
Otsusta, lugeja, otsusta – ja anna mulle teada. Selle raamatu kohta sooviksin eriti kõvasti tagasisidet, muude mu raamatute teemal on juba jahutud küll. Ja imelik – just hetkel tabasin end mõttelt, et kas kirjutada ka neljas „Minu…” sarja raamat… Üks mõte on küll. Issand halasta! Võib-olla peaksin kogu sarja ise täis kirjutama ja kõik eelmised raamatud lettidelt kaotama. Tagasihoidlik mõte, eks? Ma olengi tagasihoidlik.