“Ma kingin sulle jõe”, Epp Petrone, pildid Kamille Saabre. Petrone Print 2026, 34 lk.
Neist kolmest raamatust, mis me Kamille Saabrega koos jõudsime teha, on see kindlasti kõige intiimsem. Olen proovinud seda näiteks lasteaias rühmale kõva reipa häälega ette lugeda ja tundnud end veidi kohatult…
Siin tekstis on väga olulisel kohal vanema inimese – ei saa öelda, et kindlasti just lapsevanema – ja lapse vaheline intiimsus. See on näiteks hetk õhtul, kui need kaks poevad teineteisele kaissu ja asuvad koos looma ühist ruumi.
Niisamuti saime kord Kamillega loodud oma ruumi. Takkajärgi vaadates oli see ilus, jumalikult armas aeg, kui meie mõlema lapsed olid veel väikesed ja tänu sellele raamatule saime aega ja fookust, et neid märgata. Et väärtustada seda, kuidas
*
Mõtlen vahel, et kust need tekstid ikkagi tulevad. Tõesti justnagu Jumal saadab neid ja meie oleme vahendajad.
Ja siis tuleb ja küsib keegi, et tere, kirjanik, kust sulle see lugu tuli.
Mulle tundub, et pisike osa sellest loost tuli kord külalistemaja paadilaenutusest Saadjärve veerel sõudes ja pisike osa tuli Puerto Ricos mägiojas sulistades… Mu tütar Anna tuletas meelde ka ühe loo, mida olin talle rääkinud ja mis tõepoolest ka selle raamatu sünniga haakub.
Nimelt olin ma ülikooli esmakursuslane, kui üks sümpaatne noormees kinkis mulle Tartus ühe silla. Lihtsalt viipas suurejooneliselt ja ütles, et kingib. See oli ühel öösel pärast ajakirjandusosakonna pidu.
Ma ei tea, kas see mees üldse mäletab seda kinki. Mina jätsin selle meelde ja hiljem vahel sellelt sillalt üle minnes ikka hooplesin, et see on tegelikult minu sild. Ja nii on kõik mu kolm last kasvanud teadmisega, et see on “Emme sild”.
Sest see ju kingiti mulle :).
Aastad möödusid ja kord ühel ilusal sügisel sõitsime väikese laevukesega ja mõnusa seltskonnaga mööda Emajõed ja ma kinkisin ka teised Tartu sillad ära. Üks sai Martale, teine Annale ja kolmas Mariale. (Mu tütardele.) Nad olid sellest väga elevil.
Ja niimoodi täiesti juristidest hoolimata on selle raamatu tekst sellest, kuidas saab kinkida ära taevad ja maad ja linnud ja puud ja jõed :).
*
Raamatust on nüüd tehtud uus, ilusama värviga lisatrükk. Minu jaoks seostub tegelikult kurbus selle raamatuga mitmel põhjusel, üks on muidugi see, et Kamillet enam meie hulgas ei ole. Ja teine põhjus: ma tean, et Kamille oli esmatrüki puhul kurb, et tema siniste toonidega maalide sügavused läksid toona, 2015. aastal, trükikojas kaotsi. Nüüdne trükk on palju parem. Kurbusest tuleb üle saada, pealegi on kurbuse äärealadel alati ka teisi emotsioone ja kõige üle ja ümber voolab see kõige olulisem: tänulikkus.
“Sa tukud vaikselt oma paadis, oma jõe peal, oma tähtede all, oma kuu valgel, kuni paadinina puudutab maad.
Aitäh, ütlen ma. Aitäh, et sa minu juurde tulid ja ma sain sulle kõik selle kinkida.”
Niisuguste sõnadega lõppeb see raamat.
