„Minu (Ida-)Saksamaa“, Kristiina Oelsner. Petrone Print 2026, 328+16 lk.
Istun praegu oma kodus, vanas mõisakupja majas, ja vaatan pargi poole. 200 aastat tagasi kõndis siit majast eestlasest kubjas pargiäärt pidi mõisa peahoone ja talli poole. Mõisas elasid mõistagi sakslased. Läbi imbusid meie vered ja geenid, kombed ja keeled. „Vaat kus saks!“ hüüdsin ma ennist just oma tütrele, kui märkasin, et ta oma taldrikut ära ei pesnud… ja siis märkasin, et jälle see sakslane mul keele peal…
Ka meie suguvõsas on legend sellest, kuidas üks kindlalt teadaolev kuju olla Saksamaalt Eestisse tulnud, samuti on legend sellest, et keegi olla mõisahärra „esimese öö“ sünnitis. Päris piinlik se viimane legend, aga legendi (ja paljude teiste perede samasuguste legendide) olemasolu on reaalsus.
Ja nii ma vaatan ka seda Saksamaa raamatut ja mõtlen: mida ma tunnen? Kaanel on nunnu tüdruk ja pealkiri, uusi assotsiatsioone tekitav (Ida-)Saksamaa. Ida? Ida-Saksamaaga kerkib üles uus kiht uduseid mälestusi ja välismaa-lõhna, aga kusagile sinna vahele jääb ka Nõukogude aja filme, kus sakslased olid kurjuse kehastus. Ahjaa, aga mida õhtuks teha, käib mõte peast läbi. Täna on mul toita ka ameeriklasi, teeks mõnda Eesti rahvustoitu, äkki klimbisuppi? Või hapukapsast kartuliga? Nojah, need mõlemad on tegelikult ka saksa toidud.
Nii on Saksamaaga segased lood, mitte ainult minul, aga vist kõigil eestlastel. Kui meie kirjastuse konkursile saabus Kristiina Oelsneri proovitöö, siis jäin selle lummusesse, kuigi ega ma siiani päris selgelt ära ei suuda analüüsida, mis see lummus oli. Kristiina lugu algab legendist Saksamaalt Eestisse rännanud esivanemate kohta… ja jätkub 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses, kui ta oli verinoor ja hüppas bussile, mis viis kiriku korraldatud tööotsa poole, ja ka taasühinenud Saksamaa oli noor ning toores, inimesi sai tänaval välimäärata riietuse ja käitumise järgi: kes oli idast ja kes läänest. Peategelane Kristiina eriti saksa keelt ei osanud, ta sai otsa peale tänu väikesele blufile, aga siis hakkasid asjad arenema ja keelgi hakkas külge…
Mu lemmikkoht raamatust on Kristiina kleidifirma tegemise periood: kuigi proportsionaalselt pole seda palju, kipun ma tagasi mõeldes ikkagi ütlema, et see on „indivisuaalkleitide tegemise firma lugu“. Aga oi, kui palju on seal ka muud. Ja Kristiina oskab kirjutada (ta on ka saksakeelseid ilukirjanduslikke lühijutte kogumikes avaldanud). Juuretasandit ja sümboolset liini hoiab näiteks vanaisa laud, mis enamvähem iga peatüki alguses taas välja ujub.
Lisaks suurele loole on raamatu viimastel lehekülgedel ka niisama pudi-padi, näiteks protokoll ja etikett (ikka veel ei tohi sakslastega Hitleri-nalju teha!) ja retseptid (mul tekkis vajadus katsetada ühte muna-pudingukooki). Ja tekkis vajadus minna sinna, päris kolka-Saksamaale, metsadesse ja küladesse, kus mina mitte kunagi käinud ei ole. Tüüringimaale, sinna kusagile keskele, kus Ida ja Lääne jõujooned siiani kokku saavad.