“Minu Bulgaaria”, Janek Balõnski. Petrone Print 2026, 208+16 lk.
Hea raamat neile, keda huvitab kauboikapitalistliku äriajamise köögipool.
Mäletan, kuidas sisenesin omal ajal “Minu Bulgaariasse” suure elevusega. Alustada uue firma tegemist võõral maal täiesti nullist ja sellega siis kinnisvarabuumi laineharjalt otse põhja kukkuda ning ikkagi välja rabeleda? Eks iga “Minu” sarja raamat ole omamoodi maailm, aga see tundus kuidagi eriti põnev.
Ning ma ei pidanud pettuma. Raamatus on küllaga lugusid: näiteks kuidas saada välja laenutatud ja kaduma läinud tellingud jõumeetoditega tagasi? Janeki firma tegeleski – ja tegeleb siiani – tööriistade laenutusega.
Pärast raamatu läbilugemist jäin huviga ootama, milline siis on Janek inimesena. Kas on kauboikapitalismi maneerid ja jõulisus kaugele tunda? Esimesel hetkel, kui me enne esitlust kohtusime, pidin tõdema, et tegu on rõõmsameelse päikesepoisiga. Aga kohe selgus, et selle kesta all elab alfamees, kes asus Rahva Raamatu pandud toole ümber korraldama. Ma olen olnud kümnetel esitlustel ja julgen väita, et sellist füüsiliselt käed-külge-teen-ümber autorit ei kohta peaagu mitte kunagi.
Teen nüüd lühiülevaate kildudest, mida raamatust päris sel kujul ei leia, aga mis esitlusel jutuks tulid.
– Miks Janek firma algusajal taksoga mööda linnasid sõites kontorikohti otsis? Kas poleks mõttekam olnud kasutada mõnda kinnisvarasaiti? Vastus: aga meile tuntud läänelikke kinnisvarasaite Bulgaarias lihtsalt polnud aastal 2006 olemas. Nii palju “äriteenuseid” oli puudu ja tuli alles luua. Üks neist oli see tööriistalaenutus, mille peale Janek panustas.
– Miks mustlastele ehk romadele ei laenutata suuri tööriistu, see on vist üsna selge (poliitilist korrektsust kõrvale jättes…). Aga miks laenutatakse neid meeleldi mustlasnaistele, kes riigilt lapsetoetusraha saavad? Eks ikka selleks, et kohtutäituri kaudu vajadusel summa kätte saada. Kui tööriist kadunuks jääb. Roma rahva esindajaid on seal maal palju, mõningatel andmetel isegi üle 10%, ja nad on suur sotsiaalne probleem.
– Millal on parim aeg minna Bulgaariasse? Jätame vastuse meelde: septembri esimene-teine nädal. Siis on hotellihinnad juba all, aga vesi on veel soe ning tuuled pole sooja vett rannikult minema viinud. Ning kuhu minna? Janek soovitab ikka Vahemere randu, mitte Musta merd – vähemalt neile, kelle jaoks rannapuhkuse ideaaliks on läbipaistev helesinine vesi.
– Paljudel eestlastel (nagu ka skandinaavlastel, sakslastel, brittidel…) vajub Bulgaaria mainimise peale nägu pikaks… Sest sinna sai kinnisvarabuumi ajal 2007.-2008. aastal investeeritud, ostetud kas suvituskorter või maatükk või osalus mingis imeprojektis… Mis neist investeerinutest nüüdseks on saanud? On küllalt külaümbrusi, mis laiali müüdud ja kus pole koppa kunagi maasse löödud ega ilmselt löödagi, maastik on ilus ja alles ning mõni omanik käib vahel seal oma maad patsutamas. Aga on ka korteriomanikke, kel oma vara müüa ei õnnestu, aga käivad näiteks igal suvel seal puhkamas… Üldiselt oli mul aga tunne, nii raamatut lugedes kui ka esitlusel juttu ajades, et Janek on sellest kriisiagooniast rääkides väga taktitundeline inimene ja jätab midagi ka rääkimata. Mis see oli, ma ei tea.
– Ja kuidas Janekil üldse õnnestus mitte pankrotti minna kogu selle kriisi ajal? Tundub, et sel oli mitu põhjust. Ta polnud end lõhki laenanud, ta suhtles oma laenuandjatega ausalt ja palus ajapikendust, ta suhtles kaasinvestoritega ausalt ja palus neilt lisainvesteeringuid, ja tal oli erinevates Bulgaaria linnades tööriistalaenutuste võrgustik, nii et kui ühes linnas vahepeal väga kiratses, siis kusagil mujal ikka tööd jätkus… Nii see kriis üle sai elatud.
– Seekord mõtlesin esitluse seltskonda vaadates ka ühe sellise mõtte lõpuni: igal esitlusel on kohal autori oma sõpruskond ja seetõttu tekib ka täiesti isepärane, just selle raamatu ja selle esitluse õhkkond. Sel korral, tundus, oli enamik kokku tulnud rahvast Eesti ettevõtlikud väikeärimehed koos oma kaasadega. Just seesama selts- ja õhkkond võis valitseda ka kaheksa aastat tagasi, kui Bulgaariast luureretkelt tagasi tulnud Janek kutsus tuttavad kokku ja tegi neile presentatsiooni, kutsudes neid oma firmasse investeerima.
– Ja väga imetlen seda, et Janek suutis kirjutada raamatu, sest ma tean, kui palju sebimist tähendab firma juhtimine ja kuivõrd vajab süvenemist raamatu kirjutamine… Ta olevat proovinud erinevaid meetodeid, kirjutanud öösel, päeval, varahommikul, veiniga ja ilma… ja valmis see sai, aitäh ja respekt. Nüüd, aastaid hiljem, leidis Janek aega (vahepeal mitmesse riiki laienenud firma kõrvalt) kirjutada raamatu kordustrüki jaoks ka asjalik lisapeatükk.
