„Fun Facts about Estonia“, Epp Petrone. Petrone Print 2026,144 lk.
See pole mu kohta vist eriti teada „fun fact“, et mulle meeldivad mälumängud-viktoriinid? Terve eelmise suve veetsin aega igasuguste küsimuste väljamõtlemisega, et sellest teha „Minu…“ sarjaga seotud lauamängu. Mis sellest lõpuks saab, eks näis, aga mulluse augustikuu eelviimase päeva veetsin ma Vabamus. Üks mu lemmikkohti Tallinnas! Ja just Vabamu raamatu(poe)nurgas turgatas mulle see visioon: ingliskeelne “Fun Facts about Estonia”. Pisike raamat, kus sisu palju ja samas lihtne lugeda. Nii ma seda ette kujutasin… ja selle aasta jaanipäevaks oligi mu visioon ellu astunud.
Siin kogumikus on asju, millega ma juba aastaid olen välismaa sõprade hulgas tähelepanu püüdnud. Mäletan, kuidas meie noorim tütar Maria läks Ameerikas lastehoidu ja muudkui laulis eesti keeles oma „Rong, see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh…“ ja kasvataja küsis: „Millest ta muudkui laulab?“ – „Hmm, kui aus olla, siis… ise ka imestan, aga… rongiõnnetusest.“ – „Lastelaul rongiõnnetusest?!“ Siis taipasin, et see on tõesti kurioosum, mille sisse me oleme kasvanud ja mida peame normaalseks. Kusjuures olin raamatu jaoks fakte uurides täiesti kindel, et küllap on meie „kiisud Türile, külla minna Jürile“ ikka suurel laululaval ka kostnud. Isegi mitu korda guugeldasin, enne kui alla andsin ja leppisin tõdemusega, et ei, meie mänguline rongikatastroof on siiski vaid tantsupeol laineid löönud.
Ja siin on asju, mida olen siit-sealt raamatutest lugenud ja lihtsalt meelde jätnud. Näiteks see fakt, et kuulsa saksa luuletaja Schilleri maailma kõige esimene memoriaal püstitati nurgatagusesse Puhu mõisasse – see jäi mul kahe kõrva vahele kinni, kui lugesin „Minu Pärnumaa“ raamatut. Samasuguseid pudemeid tuleb meediast. Mingi jama oli selle Pärnu alasti naiste ranna ja õiguskanstleriga, eksole? Natuke guugeldamist ja naerupugistamist ja ongi lõbusa fakti looke valmis.
Vahepeal muutsin aga perspektiive ja hakkasin uurima Eestit väljaspoolt. Mida meie kohta postitatakse sotsiaalmeedias estofiilide või lihtsalt mõneks ajaks Eestisse sattunud inimeste poolt? Mõni perspektiiv oli täiesti värske. Oleme ju kõik kõndinud supremarketites mööda lõheroosadest võileivatortidest, aga mida võiks neist välismaalasest turist arvata? Kalatort, päriselt ka või? Taustaks: see “tordisort” on meile tulnud Skandinaaviast.
Kõige uhkem olen ma aga lugude üle, kus ma suutsin ise välja nuputada mõne lisavindi vanale loole (vähemasti eestlaste jaoks vanale loole), näiteks see, kuidas Eesti andis Taanile tema lipu. Omamoodi huvitav on lugu sellest, kuidas Eestimaa talupoeg Stefan Raabe juhatas Rootsi kuningale teed, tänu millele too võitis lahingu Narva all. Aga kui ei oleks Rootsi kuningale seda otseteed näidatud, mis oleks siis juhtunud? Kas hoopis Peeter Esimene oleks selle lahingu võitnud ja seejärel Narva jõe suudmesse oma Euroopa-lähedase pealinna ehitanud, mitte sinna Neeva suudmesse soisele alale? Võimalik! Ja kas eesti keel-kultuur oleks siis alles jäänud?… (Inspiratsiooni selle mõttelennu jaoks sain ma kindlasti Jaak Juskelt, kes samal moel üksikiksu rolli üle arutles seoses Peeter Esimese väepealikuga, hullu de Croyga… aga mina leidsin eestlase, keda saame tänada eestlaste olemasolu eest…)
Tegelikult tekkis seda raamatut tehes veel nii palju lugusid ja seoseid, pidin end mõistust kasutades lahti rebima, muidu oleksin teinud 500 lk paksuse raamatu. Kõik on kõigega seotud… Näiteks lõbusfakt teemal, et eestlastele kuulub maailmarekord, kui võrrelda supermodellide hulka tavaelanike suhtes. Aga miks? Põhjuseid leidub mitu, näiteks on eestlastel tuvastatud teatud geenikombinatsioon, mis on sagedasem kui mujal. Näiteks tutvused, näiteks külgetõmbeseadus. Aga kui raamat oli juba valmis, tuli mulle pähe veel üks loogiline seletus, mis kõigi eelmainitutega seotud, aga samas omaette mainimist väärib. Peedu Ojamaa! Meie Eesti Reklaamfilmi loonud geenius, tänu kellele oli terve Nõukogude Liit täis Eesti tüdrukute abiga tehtud reklaamplakateid ja -filmikesi. Nii sai meil alguse supermodellide kasvulava.
Ühesõnaga, näpud juba sügelevad selle sarja järgmise raamatu kirjutamise järele.
Aga kas avaldada raamatud ka eesti keeles? Ma ei oskagi öelda. Mina kirjutasin neid inglise keeles, suur tänu Justin Petronele, kes mu keelt ja mõtteid kammida aitas!