“Mälukaotusmäng”, Wendy Walker. Tlk Epp Petrone. Petrone Print 2026, 320 lk.
Ma mõtlen sageli mälule. Milline imeline filmitööstus asub iga inimese peas, kuidas me suudame pidevalt käivitada endas filmiridasid sellest, mis on kunagi olnud. Ja milline imeline süsteem on see, et tegelikult ei saa mitte keegi teine seda filmi üle vaadata ega saa mitte keegi ka kontrollida selle konkreetse filmirea vastavust tõele. Ega tea me sedagi, kas see filmirida kuidagi muutub, kui seda pidevalt käiatakse? Ja vastupidi, kui filmirida kusagile nurka unustatakse ja aastate pärast käima pannakse, on see seal saanud auke sisse?
Mida me üldse ja kui sageli meenutame? Mis on need filmiread, mis on laopõhja peidetud, mida nagu polegi olemas?
Mul on üsna hästi meeles (ühes mu oma mälu filmireas) see suvi USAs, kui olin saanud kirjastuselt kaasa missiooni lugeda krimkasid ja leida sealt midagi, mida võiksime tõlkida, sest meie Clare Mackintoshi tõlgetel oli nii hästi läinud. Mitte just paha missioon, istuda basseini veerel raamatukogust koju tassitud hunniku kõrval ja kiiretmpos lugeda, aina uusi maailmu avada… Jätsin põnevikke pooleli ka, siiani on selles filmireas teatud häirituse tunne, mis ilmselt poolelijätmistega seotud.
Ent antud raamatu – originaalis “All is Not Forgotten” – lugemisega on seotud teatud häitituse emotsioon. Selle loo avastseen on sõna otseses mõttes vastik. Häiriv. Kui poleks olnud tagakaaanel lubatud mälu(kaotus)mänge, siis poleks ma ehk edasi lugenudki. Aga siis tõmbas jutustaja toon mind kaasa. Kes ta selline üldse oli ja mida ta seal targutas?
Lühidalt öeldes, sellest sai minu debüüt kirjastamisõiguste korraldamisel. Pidin kirjutama üle lahe, sealsamas meie lähedal oligi ju Connecticuti osariik, kus elas Wendy Walker, tõusev autor USA krimi-ilmas.
Möödus aeg. Ja selgus, et kokku lepitud tõlkijal oli tõlkimisblokk. Tuli covid, ja möödus covid, ja blokk oli ikka peal. Võimalik, et see blokk oli seotud just sellesama tekstiga (ootamatu avatseeniga ja kentsaja minajutustaja tooniga). Ettemaks tõlkeõiguste eest oli USA kirjastusele ammu makstud, ahjaa, sama autor teine teos („Kui Emma kadus“) oli ammu meil ära tõlgitud ja edukalt avaldatud, aga Wendy Walkeri rahvusvaheliselt tuntuim teos oli ikka meie tõlkija käes ja ootel.
Kirjutan sellest köögipoolest meelega pikalt, sest arvan, et raamatusõpradele on tegelikult väga huvitav teada, kuidas kirjastamine on rühmatöö ja millistest elementidest see koosneb. Üks oluline element on alati tunne, tahe, sisemine motivatsioon.
Juhtus nii, et see raamat – paberi peal – vedeles ka meie kirjastuse ruumides ja nii sattusin ma seda ühel ilusal päeval kätte võtma. Mis siin siis nii hullu oli, et tõlgitud ei saa, mõtlesin ma. Ja võtsin raamatu koju kaasa. Ja avasin.
…Seesama lummus tuli tagasi. See on jah selline kohati vastukarva-sasimise-lummus, aga see on täiesti olemas ja ma sain veel kord aru, miks igal aastal aina lisandus neid keeli, kuhu just see Wendy Walkeri romaani tõlgitud sai, ja miks tuli uudis filmiõiguste müügist. Siin teoses on midagi kummaliselt ja kohutavalt lummavat.
Kusagil selle tõdemusega paralleelselt jõudiski mulle pärale, et ma peaks selle romaani ise tõlkima. Mitte uut tõlkijat otsima hakkama.
Nii läkski. Möödunud talvel tegelesin iga nädal ühe päeva selle romaaniga. Olen varem tõlkinud pool raamatut, võiks nii öelda (kahasse sõbrannaga, oli kord üks ökoraamat, 2000ndate hakul) ja kunagi veel varem tõlkisin naisteajakirjadesse artikelid (näiteks Cosmopolitani, kui keegi veel mäletab, et seegi oli kunagi eesti keeles ja täis tõlkearttikleid). Loen ja kuulan inglisekeelset teksti väga palju, küsimus polnudki ju selles, et ma ei oskaks neid kahte, eesti ja inglise keelt. Aga kuidas ehitada sildu, kuidas tõlkida – seda pidin kuigivõrd veel õppima.
Tõlkimine õpetab alandlikkust. Õpetab oma koha teadmist. Ma pidin endale vahetevahel meelde tuletama, et mina ei ole selle teksti toimetaja. Ma ei küsi autorilt, miks on sul siin järjest need kordused, ei, ma loen seda lõiku nii palju kordi, kuni saan aru: need on siin rütmi pärast, aga ka sellepärast, et ühes järgmises/eelmises peatükis on seesama motiiv sees ja läbi korduste tekib haare. See on oluline. Ja ma võtan selle lõigu, ilma midagi toimetamata, ja panen selle eesti keelde nii hästi, kui oskan. Ühesõnaga, hakkasin hingama nagu Wendy Walker ja tundsin, kuidas hakkasin vahepeal isegi mujal sõnaloomes tema sõnarütmi kasutama. Sain aga ka aru paremini, miks see esimene tõlkija võis loobuda. Peategelase sõnad on vahel keerulised, isegi tüütult epateerivad (ta on kõrge enesehinnanguga ja kõrge haridusega, ma ei taha ette öelda, mis ameti esindaja)… ja need peavadki sellised olema.
Aga kui tõlkimine tehtud sai, ootas tegelikult ees veel üks õppetund, millega ma polnud arvestanud. Pidin hakkama sellesama teksti kaitsjaks keeletoimetaja ees, kes soovis omakorda seda sisutoimetama hakata. Miks on siin need sõnakordused? Miks on siin nii keerulised sõnastused? Eesti keeles nii ei öelda, saab palju lihtsamalt! Oi, kui palju kordi pidin otsima oroginaafailist katkendi ja saatma selle, et mul oleks vaidluses liitlane: Wendy Walker ise. Ta ei saa vist kunagi teada, kui palju ma teda ja ta stiili kaitsesin.
Wendy Walkeriga oli samas kaudne suhe ikka. Niimoodi need asjad käivad tavaliselt, et tõlkeraamatute lepingus on kirjas teatud sammud, tingimused, kuidas originaal ja tõlge omavahel protsessi käigus suhtlevad. Meil näiteks oli kirjas see, et autor kiidaks heaks meie esikaane. Ja nii saingi suhelda Wendy Walkeri kirjandusliku agendiga, tema kaudu siis ka Wendy endaga. Saatsin neile tegelikult mitu esikaant, mis läksid Facebooki „Lugemise väljakutse“ rahvale arutada-valida. Kõik variandid sobisid, aga nad andsid teada ühe olulise info: Inglismaa versiooni kirjastaja kahetses hiljem, et oli pannud esikaanele tableti. (Romaanis on olulisel kohal üks ravim, mida traumajärgselt saab patsiendidele manustada, see ravim olla ka tegelikult enamvähem olemas, aga mitte tavakasutuses. Ja see on tegelikult veenisisene „tilk“, mitte mingisugune tablett!).
Igal juhul tegi rahvas oma valiku ja meie valisime edasi: eemaldasime rahva lemmikkaanelt tableti. Nii see on, üks punakas kaas: üks tüdruk ja üks segadus. Üks mälu(kaotus)mäng, mis andis minule võimaluse uuteks kogemusteks. Loodetavasti ka lugejatele!
PS. Lõpus pilt meie “Lugemise väljakutse” valikust. Kokku tuunisime versiooni esimesest ja kolmandast.