Jäin korraks mõtisklema. Kas üldse on vaja jutustada teile seda lugu, mis TEGELIKULT juhtus? Kes oli tegelikult see kass, kes sai nimeks Minister Nestor? Võibolla oleks just vahva, kui jääb laiemasse ajalukku vaid see lugu, mis on fantaasiahõngulises raamatus?
Aga siis mõtlesin, et mu lastele kindlasti meeldiks, kui ma teile ikka selle õige loo ka kirja paneksin.
Niisiis, kas te juba olete näinud meie perelugude sarja uut raamatut “Minister Nestorit” või mitte, igal juhul olgu siinkohal ära öeldud, et tegelikult ei tulnud see kass mitte meie mamma lakast hulkuva kassi pesakonnast. Oli hoopis nii, et me läksime Tartu loomade varjupaika aastal 2015… ja seal ootas meid kassipoeg, must ja söakas. Tal oli täiesti oma lugu, vägev lugu: Rõngu keskkooli keldrist leitud põrandaalune kassipoeg! Keegi oli ta sinna poetanud ja nii need lapsed täiskasvanute eest salaja teda toitsid. Ja kui lõpuni aus olla, siis oli talle juba seal koolis pandud see nimi: Nestor.
Võisime vaid ette kujutada seda draamat, mis kaasnes sellega, kui lapsed täiskasvanule vahele jäid ja kassike koolist ära varjupaika viidi. Seda mäletan küll, et ma küsisin naljaviluks varjupaigast: “Miks Nestor? Kas minister Nestori järgi?” Aga see jäi niisama õhku, see visatud fraas. Aga mulle tuli toona kusagilt nagu meelde, et meie Anna õppis lugemist ajalehepealkirjade järgi, ja justkui oli seal kusagil “Minister Nestori” pealkiri. Mulle on see minister alati väga oluline olnud, sest ta on mu kursusevenna isa ja kuidagi nagu peaaegu-pereliige.
Igal juhul hakkasin mina seda kassipoega naljaviluks kutsuma “Minister Nestoriks”. Niipalju on tugevalt tõsi.
Ja edasine lugu kattub enamvähem sellega, mida ma raamatus kirjeldan. Suur ülbe Kurru-Nurru ja väike – ülbet kassi huumoriga võttev – Nestor. Mulle on öeldud, et kahe kassi dialoogid maailma reeglite kohta olla “Minister Nestor” raamatu parim osa. Võimalik! Sest ma hakkasin ise ka naerma, kui neid kirja panin.
Ka raamatu lõpulugu on tõestisündinud, lausa perelegendiks muutunud: kuidas issi Justin läks autotäie tavaariga jäätmejaama ja leidis sealt asju maha tõstes ühe armsa kassi. Tõsi, hiljem selgus, et see kass ongi tema enda autost pärit! Nestor käis samal moel (lahtist autoust märgates sissse vupsates) mitu korda ka poereisil kaasas. Ja ühel hetkel otsustas ta naabrite lahtise akna kaudu hakata käima nende juures elamas, õnneks naabritele see plaan sobis. Üksvahe proovis Nestor viinapuud pidi vertikaalsest majaseinast üles ronida ja kukkus meie auto katusele, aga see ei häirinud teda eriti, järgmisel päeval proovis aga jälle, sest kui on sein ja seina küljes roniv taim, siis saab seal ronida ju ka üks uljas kass! Kõik Nestori seiklused veel siia raamatusse ei mahtunud. Aga ega see mu elu viimane raamat ole! Küll kuuleme Nestorist veel.
…Mis mind praegu aga kõige rohkem hämmastab, on see, mismoodi elu ja kirjandus ning olevik ja minevik omavahel mustreid moodustavad, segi lähevad. Nii, nagu ma ei oska öelda, kas ma ikka päriselt mäletasin seda, kuidas Anna luges “Minister Nestori” ajalehepealkirja või aimasin ma kuidagi hoopis ette, et tulevikus raamatu-Annaga juhtub see lugu… Niisama segaselt on läinud see laka pealt kassipoegade leidmise lugu.
Nimelt! Juhtus nõnda, et ülemöödunud nädala reedel tuli “Minister Nestor” trükikojast. Raamat algab sellega, kuidas lakast leitakse kassipojad. Ning laupäeva öösel, 24 tundi pärast raamatuga kokku saamist… leidsin ma meie maakodu laka pealt kassipojad! Raamat hakkas täide minema? Mitte küll päris üks ühele, aga küllaltki sarnaselt. Mina püüdsin kinni terve pesakonna, sest erinevalt mu mammast ja raamatutegelasest mammast olen mina seda meelt, et tuleb see fertiilses eas metsiku elustiiliga kassiemme vähemasti operatsioonile viia, kui mitte ära taltsutada. Raamatus meelitasid tüdrukut lihatükikesega ühte kassipoega, päriselus meelitasin ma kassiema. Nüüd elab ta meie sauna eesruumis ja kasvatab seal voodi all oma lapsukesi ja meie saame neid voodi alt välja võtta, “inimese lõhnaga” harjutada.
Ja siit, päris kindlasti, algab ka mõni uus raamat või vähemasti üks uus peatükk kusagile raamatusse! Arvatavasti jääb üks kassipoeg meile, üks pisike isane… ja ta peab meie praeguse ülbe täiskasvanud emasega sõbraks saama. Seda lugu olen ma juba ju kirjutanud ka, “Minister Nestor”!, aga nagu näha, tuleb see mingi värske vimkaga uuesti mu lauale. Olen aru saanud, et minu kõige lemmikumad lood läbi elu on olnud loomalood, nii lugejana kui ka kirjutajana. Kui ka lihtsalt inimesena, kes oma elu elab.
(Ja olgu öeldud, et lähiajal võib kassipojavajadusega Lõuna-Eesti inimene minu poole pöörduda, ehk veel jagub?… Umbes kuu pärast on nad valmis iseseisvaks eluks.)
…Aga kust üldse tuli see mõte kirjutada peresarja uus kassiraamat – ja keerata meie päris-Nestor segi mamma-maailmaga (“Maal mamma juures” ja “Mamma köök” raamatute maailmaga)? Asi oli selles, et ma hakkasin ühel hetkel lasteaedades esinedes küsima: millest te tahaksite raamatut? Igasuguseid vastuseid tuli: draakonitest, liblikatest, kallistamisest, ralliautodest… aga kõige rohkem kordus mõte, et võiksin kirjutada kassidest.
“Mul on juba “Kurru-Nurru vurrud” raamat,” ütlesin ma ikka.
“Ja mis siis, tahaks teist samasugust!”
Siis arutasingi seda oma noorima tütre ja vaimse mõttekaaslase Mariaga. Mäletan hästi kuidas istusime maal köögilaua taga ja vaatasime üle hoovi lauda poole. Tema ütles: “Sa võiks teha nii, et üks mamma kassidest saab lakas pojad… ja üks neist on Nestor!”
“Kas sind ei segaks, et tegelikult oli ju teistmoodi?”
“Ähh! Sa oled ju kirjanik! Kõik on nagunii natuke teistmoodi!”
Aga samas on tõde ikkagi siin ka, neis lugudes.
Meie kass Kurru-Nurru, nagu ka meie kass Nestor, on praeguseks meie juurest lahkunud… aga nad on ikkagi alati alles, selles va paralleelreaalsuses, mida on lausa mitu tükki: üks on meie mälestused ja teine on raamatuelu.
Kurru-Nurru kõndis 17aastaselt nii kaugele kui jaksas (aianurka) ja suri seal põõsa all.
Nestori lugu on salapärasem. Elasime maal, ühel pool mets ja teisel pool naabritalu, nooruke Nestor sebis kõikjal ringi, ning ühel päeval oli ta lihtsalt kadunud. Kindlasti juhtus midagi seoses tema uudishimuliku ja kannatamatu loomusega. Iga metsa lähedal elav kassipidaja teab, et teatud iseloomuga kass võib minna rebase nahka… (Kass, kes ei malda kuuse otsas pikalt istuda-oodata ning tuleb alla enne, kui rebane puu alt lahkunud on.) Aga Nestor võis ka mõnest meie või naabrite juurde tulnud kulleriauto avatud autouksest sisse lipsata ja kusagil uues kohas lõpetada? Küll ma kahetsesin, et polnud lasknud talle loomaarsti juures kiipi panna.
Kui kunagi kuulete mustast uljast kassist, kes lihtsalt kusagilt ilmus, siis teadke: see võib olla Minister Nestor!
Vaat selline ta oli, nagu siit pildilt paistab. Oli, on ja jääb.