„Minu Kilimanjaro“, Janika Vaikjärv. Petrone Print 2016, 255+16 lk.
Huvitav, kuidas mina kõrgmägedes hakkama saaksin?
See küsimus tekib paratamatult, kui ”Minu Kilimanjarot” lugeda. Lausa kummitama hakkab see küsimus, seda enam, et liiglihaselisel kehal võib seal hoopis keerulisem olla, ja väike rasvakiht on abiks. Kes teab, äkki just sinu varjatud anne on mägedes hakkama saamine?
Janika kirjutab sellest, mis mägirajal toimub, nii suure kire ja kaasaelamisega. Kusagilt tuleb temasse seal kõrgel, hõredas õhus, justkui elujõudu juurde. Huvitav mõttekäik ja kajab ka minule vastu: kui elad mugavas igapäevaelus, ei viitsi minna sörkima n, y või x põhjusel. Näiteks tibutab vihma. Aga kui oled mägedes, siis võid olla läbimärg ja kuivatada enda ihusooja peal riideid ja olla justkui mingis joovastuses. Vahel võib olla ka nii, et otsustad loobuda, kohalik giid teatab, et ”ainult veerand tundi veel” (seda juba umbes kümnendat korda). Ja lõpuks, tipus, on ekstaas ja arktika.
Raamatust leiab ka oskusteavet – teadagi, kõige olulisem on head saapad ja väga soovitav on käimiskepid ja muud sellist. Aga eelkõige on selle raamatu trump just see võimalus natukene otsast seda joovastust puutuda.
Vist iga mägede-raamat tuletab mulle meelde mu vana sõpra Fred Jüssit ja seda, kuidas ta kunagi mulle laenutas lugemiseks Maurice Herzogi raamatu ”Annapurna”. See on pealtnäha pigem lihtsakoeline tekst, (eba)õnnestunud ekspeditsiooni ülevaade, aga küll tekitas minus palju küsimusi! Otseseid vastuseid seal tekstis ei olnud. MIKS nad sinna mägedesse läksid, ja miks nad neid riske võtsid, kehaosasid ohverdades? Fred ütles: ”Igaüks kohtub mägedes sellega, mida ta ise sinna kaasa võtab. Ja igaüks kohtub ka siin raamatus just nende küsimuste ja vastustega, mis ta ise kaasa võtab.” Umbes midagi sellist.
Ja ma ütleksin, et ka Janika raamatus kriiskab siinseal see küsimus MIKS, aga siin on päris palju ka vastuseid sellele. Võimalik, et mägedeõhk, see madalam õhurõhk tekitab pärast kohanemist teatud ekstaasi ja füüsilise sõltuvuse. Ja see võimalus endast midagi uut teada saada. Eduelamused! Adrenaliin. Ühtekuuluvustunne teekaaslastega. Ja ühtekuuluvustunne mägedega, nende kuulamine ja mõistmine…
Muidugi on sellel medalil ka teine pool, alates juba sellest, et mäed võivad vahel tujukad olla. Mäed õpetavad seda, et inimene ei tohi mitte olla ennast täis ja kärsitu oma edasiliikumises. Keskmise kategooria mäestikuhaigust olen ka ise kogenud (neljakäpakil, tasakaaluhäiretes, oksendanud), aga võinuks minna hullemini (ajuturse, kopsuturse, surm). Allagi võib kukkuda. Ja mõni kohalik kärbes võid juba enne matka algust (kui jalad pole kängitsetud) su varbaste vahele muneda ja vaglapojakese sinna elama sättida… Huuh.
Igal juhul saab siit näpuga järge ajades ülevaate, kuidas Aafrika kõrgemale tipule minna. Sinna ei saa ronida suvaliselt, kõik on Tansaania riigi poolt korralikult kantseldatud, alates radade-pakettide eelnevast valikust, sisse saab väravatest, mäepiletiga, iga matkajaga kaasas kaks-kolm kohalikku abilist. Ning siis asudki kõndima, läbi viie kliimavööndi, kuni troopikast saab arktika, miinimum viis päeva, kõrgus üle viie ja poole kilomeetri. Ja muide, seal tipus seistes saa aru, mis on sinu unistus ning kuidas unistus täide viia! See on väga loogiline legend, sest, Fredi tsiteerides, just iseenda sa sinna mägedesse kaasa võtnud oledki.
Fred on ka rääkinud sellest, et korduvat külastust ei saa looduses ette tulla: iga kord on maastik natuke uus. Nii nagu tema aina käis oma Kõrve- ja Hiiumaa radu uutmoodi üle, nii käib Janika aina uuesti Tansaanias..”Minu Kilimanjaro” algab tema esimesest külaskäigust 20 aastat tagasi (sama reisiga sattus ta ka Tansaania sisemaa safarile ja Sansibari saarestikule, nüüd-kohe on trükist tulemas ka tema ”Minu Sansibar”). Sinnakanti käima ta jäigi. Sansibaril elamine on eraldi jutt, aga Kilimanjaro tippu on ta praeguseks tõusnud 11 korda. Raamatus on juttu esimesest seitsmest korrast, kõik täitsa erinevad lood. Iga kord on mingi uutmoodi jama! Kas on palavik, kas köhid kurgust verd, kas sajab tohutult vihma, kas pakuvad pikantseid elamusi mõned karakterid nagu ”mees Munamäelt” või ”nümf Olga”. Igal juhul on mäkke minek iga kord on eneseületus, mugavustsoonist dopamiinitsooni tõusmine. Võimalik, et sellest kõigest tekib adrenaliinisõltuvus ja vajadus pidevalt midagi uut ja hullu ette võtta, eks seda need Janika tegemised kohati tõestavad küll. Kõige kentsakam hullus oli see, kuidas ta otsustas Kilimanjaro tippu suunduvale matkale kaasata maasai naise (Tansaania hõim, eksole, kõik nad on aastatuhandeid vaadanud Kilimanjarot, aga teadaolevalt oli see üldse ajaloo jooksul esimene maasai naine, kes tippu tõusis). See oli nagu antropoloogiline eksperiment, mis ajas ühtaegu nutma, naerma ja kaasa elama!
Takkajärgi tarkusena mõtlen, et tegelikult oleks Janika võinud veel rohkem mäest kirjutada. Täiesti selge, et oli neid intriige ja õnnetusi (ja muidugi ka sõprusi ja õnnehetki), mis raamatust välja jäid. Lisaks mäelugudele on siin ju ka lihtsalt Tansaania-lood (muuhulgas sõprus kohaliku mehega ja võimalik voodoo tema armukadeda naise poolt. Siin lehekülgedel on päris mitmeid ekstreemolukordi.
Siinsamas on aga siseilma mõtisklused, niiöelda sisemine rikkus (kõik peatükid, muide, algavad Janika enda luuleridadega. Lühidalt: täitsa hea raamat oma stiililt.
Ja mis veel oluline: see raamat on hea ajupesu. Ma lihtsalt pidin selle raamatu peale end rohkem liigutama, õue minema! Kuna paberi peal on teos ammu otsas ja kuulamiseks olemas audioraamatuna, siis täitsa soovitan seda mõne mõnusa loodusmatka saatel kuulamiseks. Miks mitte võtta ette üks kodumaine ”mägi” ja kuulata juurde lugu Aafrika ”katusest”.