“Kadri”

”Kadri”, Silvia Rannamaa. Rahva Raamat 2023, 168 lk.
Kui mu tütar mullu koolis ”Kadrit” pidi lugema, küsisin temalt, et millest see raamat tema meelest kõneleb.
”See on üks tüdruk, kellel on elus kõik halvasti. Ma just mõtlesin, kui mul ükspäev pärast trenni jalg valutas… Kadril oli ema surnud, isa kadunud, elas keldris, koolis narriti ja siis jäi ta veel auto alla ja pidi pikalt haiglas olema, jalg kipsis. Sellega võrreldes on mul ikka väga hea elu! Ainult jalg oli haige!”
Vaat selline varateismelise sisukokkuvõte, ja mitte sugugi kehv. Näitab empaatia ja suure plaani tekkimist noore inimese sees. Nagu näitavad uuringud, on tänapäevane sotsiaalmeedia tarbimine seotud empaatia vähenemisega ja nartissistlike eluhoiakutega, nii et selles osas on üks vana hea ”Kadri” väga vajalik!
Siin raamatus on päris palju hüüumärke ja emotsioone, need on mõnusalt tempereeritud, mõjudes usutavalt ja vahel kergelt eneseiroonani ulatudes, siis jälle päriselt valusalt haiget tehes. Tegevus toimub sõjajärgses Eestis, 1950ndatel. Kadri meremehest isa jäi sõjasegadustes Rootsi, ei andnud endast enam elumärkigi. Ja see on fakt Silvia Rannamaa enese elust, ta kasvas ilma isata, sest meremehest isa jäi välismaale (isa oligi rahvuselt soomlane, aga see pole antud loo juures oluline). Isata kasvanud Silvia teadis, mida tähendab raudne eesriie ja isa-igatsus, see lugu kasvas ta enese südamest ja kogemusest.
Ja mis südamest tuleb, see südamesse läheb. Raamat ilmus 1959 ja saavutas kohe suure populaarsuse, mis pole üle mitte kunagi läinud. Isegi tänapäeva teismeline leiab, et see on ”täitsa okei” raamat. Ja sellisel ajal, 1950ndate lõpus, keset kõige vastikumat nõiajahti ja kommunismikeeriseid, suuta kirjutada selline lugu!
Loen raamatut, ajastu märke otsides… Kadri ei ole alguses pioneer. Ja ta mainib, et vanaema ei lubaks ka. Kuidas ometi selline asi läbi lasti?! Vanaema oli kogu oma karuse olemise juures ju täiesti positiivne tegelane. Hiljem Kadri ikkagi võeti pioneeriks ja kuidas vanaema nõusse jäi, sellest rohkem juttu ei tule. Pioneeriteema jookseb läbi väga põgusalt ja täiesti orgaaniliselt: see tähendab ühiseid ettevõtmisi, kusagile kuulumist. Ja seda see oma parimail hetkedel ju tähendas tõesti.
Huvitav on vaadata, kuidas on kirjastuse esindajad teksti sõelunud ja mõnda kohta tänapäevased joonealused lisanud. Mida tähendab pioneer? Ja mida tähendab veimevakk? (Kadri vanaemal oli alles oma veimevakk.) Märkasin ka ühte kohta, kuhu ma ise oleksin joonealuse pistnud, nimelt arutleb Kadri Agnese ja ”junkur Risbiiteri” üle ning mainib, et Agnes ütles altari ees ”Ei, ei ja tuhat korda ei!” Huvitav, kas keegi tänapäeva teismeline jagab vihje ära? Ja huvitav on see ka meile, täiskasvanuile. Siit peegeldub toonaste teismeliste lugemisvara. 1950ndate alguses olid Eduard Bornhöhe ”Ajaloolised jutustused” uuesti välja antud, korraliku nõukogudemeelse eessõnaga (mis, muide, on omaette naljakas lugemine) ja üks neist jutustustest oli ”Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”. Alles kümme aastat pärast ”Kadri” esmatrüki ilmumist, anno 1969, jõudis oma tähelennule Bornhöhe jutustuse põhjal tehtud film, nagu me teame,”Viimne reliikvia”. Filmis aga ei kutsuta Agnese ametlikku peigmees ”junkruks” ega ole seal ka sees stseeni, kuidas Agnes otse altari ees, uuel laulatusel ütles ”Ei ja tuhat korda ei!” Nii et ainult filmi vaadanud võivad siinkohal segadusse sattuda, et millest see Kadri siin viitab…
Huvitav, et “Kadri” raamatust pole filmi tehtud, kuigi just see on nimetatud läbi aegade Eesti kõige paremaks lasteraamatuks. Aga tänu sellele on Kadri iga lugeja jaoks oma näoga ja omamoodi elus. Oma kahuse peaga ja suure südamega ja maailmatasemega! Mida aeg edasi, seda enam hindan lugusid, mis ei kasuta enda kehtestamiseks vägivaldseid stseene, ja suudavad ilma selleta nii põnevust tekitada kui ka hinge pugeda.
Võrdleksin raamatut ühe ameeriklaste kultusteosega ”Are You There, God? It’s Me, Margaret”. Kas pole geniaalne pealkiri!? Ja ma imestan, et seda eesti keelde pole tõlgitud. Kui raamatu leidsin, olin vaimustuses ja soovisin ise seda kirjastada, aga miskipärast mu osanik veenis mind, et pole vaja, keda siinmail ikka see juuditüdruku huumor huvitab. Võibolla oli tal õigus, kes teab, ja ehk ongi tore, kui eesti lapsed ikka eesti lugu loevad. Kui Kadri kirjutab kirju iseendale, st kirjutab päevikut, siis Ameerika-tüdruk Margaret kirjutab kirju jumalale ja on tegelikult ka palju julgemalt tüdrukuteemade kallal: mis tunne on, kui algavad ”päevad” ja kui kasvavad tissid? Kadri ei mõtle sellistest asjadest, või õigemini kui ka mõtleb, on temas see viisakas enesetsensuur. Ta mõtleb näiteks… luikedest. Kord kadripäeval lendasid kelgumäe kohalt üle luiged. Igatsusluiged. Ja neist saab sümbol, mis kandub edasi ka neli aastat hiljem ilmunud järge, ”Kasuema” raamatusse, kus 13aastane Kadri on saanud 17, aga ta mäletab ikka neid igatsusluikesid. (Ka mina mäletasin neid luikesid, aga alles nüüd, täiskasvanuna lugedes, viisin otsad kokku ja märkasin võimalikku paralleeli “Inetu pardipoja” muinasjutuga.)
Mulle väga meeldib uue ”Kadri” kaanekujundus (Eiko Ojala), needsamad luiged, justkui kolmemõõtmeline kollaaž. Isegi kui käega üle selle kaane lasta, ei suuda uskuda, et seal all pole mitut mõõdet.
Silvia Rannamaa ei kirjutanud oma elu jooksul eriti palju raamatuid, ja ta on näide sellest, et ei peagi kirjutama palju selleks, et muutuda läbi aegade kestvaks klassikuks. Mõtlen, kuidas ma ise vastaksin, kui keegi minult küsiks nii, nagu ma oma tütrelt küsisin. Et millest see raamat on? Ma ütleksin, et see on arengulugu, see jutt sellest, kuidas kiusatava rollist välja tulla ja ise oma elu eest vastutus võtta ja oma elust rõõmu tunda. Oluline roll on haiglast leitud vanemal sõbrannal (mõnes mõttes emarolli või mentorirolli kandjal) tädi Elsal ja tema kingitud uiskudel. Kuna mina isiklikult uisutada ei oska, siis elasin hingega kaasa neile kirjeldustele, imetlesin ettevõtlikkust, kuidas Kadri endale oma isikliku pisikese liuvälja tegi, kus iga päev tundide kaupa kukkuda sai. Kuni… õppiski lendama! See lugu jäi juba lapsena mu sisse, ja kuigi ma mitte kunagi pole ise viitsinud kätte võtta ja uisutama õppida, TEAN ma, et kui tahta, siis on see võimalik.
Ja kui ma vahel kõnnin mööda keldrikorruse akendest, kust paistavad kardinad ja mõnikord isegi toalilled, siis meenuvad mulle korraks Kadri ja vanaema ja ma TEAN, et igal pool saab elada, igal pool on inimesed oma uhkuse, õnne ja rõõmuga.
Kadri isa ilmub ka lõpuks välja, eksole. Aga minule polnud see kunagi nii oluline (võibolla sellepärast, et kasvasin isaga peres). Isa jääb pigem kahvatuks kõrvaltegelaseks, ja muidugi tore, et ta tagasi tuli ja et sellel lool on igas mõttes õnnelik lõpp, ka keldrist kolitakse ära uude ilusasse kortermajja, taeva alla, luigelennu kõrgusele.