“Vilgukivioru Tonje”
“Vilgukivioru Tonje”, Maria Parr. Tlk Riina Hanso Eesti Raamat 2009, 270 lk.
Maria Parr on norrakate versioon uue aja Astrid Lindgrenist, ja täitsa mõnus versioon! Lugu voolab, õigemini kihutab kiirkelguga, haarab kaasa, paneb naerma, järsku märkad, et selles hoos oled ka pisarad silma saanud… Ja teekonnale tagasi vaadates saad aru, kui palju tänapäeva lastele olulisi teemasid oli siia hoogsa tegevuse sisse peidetud.
Siin on ema, kes on küll justkui pereliige, aga elab-töötab kaugel välismaal ja täidab seal olulist missiooni. Väga paljude tänapäeva perede reaalsus.
Siin on vana maailma (vana talu) ja uue maailma (hotellikompleksi) kokkupõrge.
Siin on vähemasti kaks sapist vanainimest, kes tegelikult polegi nii pahad. (Tänapäeva lastel olla aina vähem kokkupuuteid vanadega ja seega ka vähe empaatiat.) Siin raamatus on tegelastena täiskasvanuid rohkem kui lapsi, aga osa olulisi teemasid viib nende täiskasvanute lapsepõlve.
Ja mis peamine, siin on üks isa, kes olude sunnil on jäänud kaugele oma lapse elust. See liin toimib väga huvitavalt, me saame lugejatena kõigepealt temaga sõbraks ja hakkame seda vanameest mõistma. Aga lõpuks oleme küsimuse ees: „Miks sa mitte kunagi ise oma lapsele ei helistanud, kui ta su juurest ära viidi? Mis mõttes sa olid vihane?!“ Kui palju on meil katkiste või poolkatktiste perede lapsi… Selline raamat aitab neil ehitada mõistmise silda seal, kus on vanad solvumised ja pahameel. Siin on stseenid, mis aitavad läbi elada lahkuminekuvalu. Ja siin on üle korratud, lausa kursiivi pandud: „Kas sa kuuled?! Lapsed pole mitte kunagi süüdi.“
Siin on ka küsimus, kas rahaga saab kõike osta. Natuke kahtlane teemaliin, sest päratu rikkaid tegelasi on raamatus kaks tükki ja ühe rikkus tegelikult tõesti „lahendab olukorra“. See viibki meid edasi küsitavuste juurde. Ma ei ole kindel, et mulle meeldis kurja koera „magama panek“ ja kajakate kõmmutamine. Aga: tegevuskoht on külake Norra fjordides, kus on maalähedane eluviis, nii on.
Ja see tegevuspaik annab võimalusi. Kiirkelkude katsetamine, muuseas ühe kelguga otse sadamasse praami peale põrutamine. Suusasaltode õppimine. Salajane koobas jões kose taga. Ja viiulimäng ja laulmine! Kujutan neid norra laule ette, see on tõeline, autentne elu seal fjordide vahel, vürtsiks mahuvad sisse ka viited trollidele ja koduhaldjatele. Kõik see toimub külas, kus kõik tunnevad kõiki ja aimavad üksteise saladusi. Mõnes mõttes on tegu muhekrimiga, sest oluline loo käivitaja on „kunagi juhtunud salapärane sündmus“, mida peategelane nüüd harutama peab hakkama. Olgu öeldud, et lugesin raamatut sama suure huviga nagu omal ajal Astrid Lindgreni põnevuslugusid.