”Vihurimäe”

”Vihurimäe”, Emily Bronte. Tlk Ester Jaigma. Wellum 2025, 374 lk.
Juhtusin raamatukoguleti lähistel olema, kui keegi palus: ”Andke mulle ”Vihurimäe”, ma tahan üle lugeda, kas see tõesti on nii kole nagu filmis. Film on nii halb!”
Nii kole? Nii halb? See tekitas minus huvi omakorda “Vihurimäed” üle lugeda. Ma ei ole mitte ühtegi filmiversiooni mitte kunagi näinud. Minu peas on versioon mu hilisest teismeeast, öisest lugemisest ja justkui mingisugustest romantilistest põnevatest deemonitest, mis selle lugemisega ellu ärkasid. Ja tegelikult on sellest raamatust jäänudki sisse kummaline küsimus, justkui oleks puutunud mõistatust inimlike emotsioonide saladuskambrist. Kas saab olla armastus ilma armastuseta, kas saab olla armastus ainult äraspidises, vihkamise keeles? Justkui saab, sest siin raamatus ju saab. Tegelasi on tegelikult väga vähe, tegevuskoht on kahes häärberis, üks ilusam, teine koledam, nende vahel on mäed ja nõmm. Kõik (pea)tegelased on üksteise suhtes kirglikult meelestatud ja tegutsevad ja täidavad seda nendevahelist maailma suurte emotsioonidega. Vaat selline muinasjutt! Nii oli ”Vihurimäe” mul meeles.
Seekord uurisin tausta juurde, enne kui suuna Vihurimäele võtsin. Seda teost peetakse gooti kirjanduse üheks tähtteoseks. Juured lähevad lord Byroni kaudu John Miltoni teoseni ”Kaotatud paradiis” ja sealse peategelase, langenud ingli Lutsiferi ehk Saatanani. Tsiteerides kirjandusteadlase Pilvi Rajamäe kirjutatud järelsõna mu käes olevas raamatus: ”Miltoni Saatan on jõuline ja karismaatiline tegelaskuju” või ”Kõik võluvalt pahelised antikangelased inglise romaanis on tagasiviidavad Miltoni Luciferini.” Korduvalt on “Vihurimäe” tekstis Heathclifi kohta otse välja öeldud, et ”ta on ju puhas Saatan”. Mis kummalisel moel see puhas Saatan ikkagi lummav on, seda on keeruline öelda, aga nii mõnigi olukord mängib kaasa sellele üldmuljele, et Heathcliff on ikkagi, niiöelda, ingel, kellele minevikus midagi kohutavat juhtus ja nii sai temast Saatan. Ta on tulnud ei-tea-kust, leidlapsena, vist mustlaspäritolu. Ta käib vahepeal laias ilmas ja saab salapäraselt rikkaks, ka see on klassikaline romantilis-saatanlik joon.
Niisiis selline tõlgendus, viited ka barokiaegsetele veristele kättemaksudraamadele, kus lõpuks kõik surevad…
Aga teost üle lugedes tekkis mul veel üks, isiklikum tõlgendus. Mõtlesin palju sellele noorele 19. sajandi algupoolel elanud naisele, Emily Brontele. Milline oli olnud tema maailm? Seda maailma varjutas tuberkuloos ja võõrakartus, need kaks olid omavahel tihedalt seotud. Ta oli kogenud seda, kuidas kaks õde surid noorelt, kui isa üritas lapsi internaatkooli panna. Edasi koges ta maailma oma koduhäärberis, kus isa (kergesti ägestuv, vägivaldne, aga südamelt hea) oma lapsi ise õpetas, eelkõige lubades neil lugeda raamatuid. Lähikonnas neil sõpru polnud, nad olid kentsakad, vale aktsendiga, sissetulnud. Ja neilgi – Emilyl ja ta vennal ning kahel õel – oli sees hingitsemas surmahaigus. Kas ta teadis seda? Või ainult aimas? Õdedest oli tema väidetavalt kõige eksentrilikum, kartis teisi inimesi ja kodust lahkumist, tal olid isaga sarnased vihahood. (Kõneldakse ka sellest, et nii Emily kui tüdrukute isa jooned viitavad tänapäeva autistlikule diagnoosile.)
Sellest kontekstis kasvaski Vihurimäe ja Rästapesa, klaustrofoobne maailm, kust välja minna ei saanud ja kus peaaegu kõik surid noorelt. See, et nõbud omavahel abiellusid, oli tavaline asi (ja on läbi maailma ajaloo olnud seda ning on tänase päevani, viimati lugesin teemaarendust 21. sajandist, ”Minu Egiptuse” raamatust). Miks nad seal romaanis surid? Haigusele pole nime antud, aga on täiesti enesest mõistetav loo loogika, et noor Linton on haige ja suremas, samamoodi läks tema onu ja on kohe suremas tema teine onu. (“Tuberkuloos” sõna leiutati aastal 1834 ehk 15 aastat enne selle raamatu ilmumist, aga sõnadega läheb tavaliselt kaua, enne, kui nad teadlaste pruugist sobivad tavainimeste pruuki.)
Aga lisaks – arvatavasti – tuberkuloosile on siin romaanis muud, vaimsed mured. Cathyl oli närvipalavik, mis ta lõpuks hauda viis. Nagu internet teab öelda, on selle kohta tehtud uurimistöid ja jõutud tulemuseni, et Cathy tegelaskuju kannatas kirjelduste kohaselt piiripealse isiksusehäire käes (bordeline personality disorder), see on häire, kus on segamini paranoia ja maniakaaldepressiivne psühhoos, muudki veel. Aga tema ”hinge teine pool” Heathcliff on saanud diagnoosiks nartsissistliku isiksusehäire.
Huvitav on jälgida, kuidas ”Vihurimäed” jutustatakse. Minategelane on üks noormees aastas 1801, kes leiab eest vana häärberi (seesama perekond on seal elanud aastast 1500) ja kummaliselt tigeda maailma, mis tekitab temas ning lugejais põnevust. Siis leiab ta mõniteist aastat  vana päeviku. Siis kohtub vana teenijannaga, kes asub jutustama lugu. Hea võte, sest teenijannad olid kui tapeet, peaaegu nähtamatud, aga samas vastavalt vajadusele erinevate jõutegelaste usaldusisikud. Vahel keerdub lugu kolmekordseks: minategelane vahendab meile lugu, mida jutustas talle teenijanna, aga teenijanna oma loos jutustab, kuidas ta kohtus näiteks teise teenijannaga, kes jutustab talle veel ühe tegelase sõnu ümber… Aga see ”lood lugude sees” muster ei häiri tegelikult üldse! Loomulikult on mõistetav, et mitte keegi ei saaks nii pikalt jutustada ja kohati on ka sees tsitaadid, mis vajaks justkui jutustajapoolset kommentaari… Aga noor Emily Bronte on oma lugu juhtinud kindla käega ja otsustanud, et kõige olulisem on lugu ise. Karakterite loogika jutustamise juures pole nii tähtis.
Ja ta jutustab julgelt, mitte takerdudes pisiasjadesse, faktikontrolli. Enamasti jutustabki ta ju maailmast, mida tunneb. Aga näiteks see koht, kus Heathcliff kaevab oma armastatu haua lahti ja vaatab kirstu ja naine on ikka täpselt selline, nagu ta oli, kuigi möödas on 18 aastat… on see tõesti võimalik? Aga polegi oluline, sest lugu on lugu ja Heathcliffi obsessioon hauaga on selle loo lummav osa. Ja võib öelda, et seda suhteliini – Cathy ja Heathcliffi kaksikleegiühendust – ootab õnnelik lõpp. Nad kohtuvad pärast surma, ja mitte paradiisis, kui arvestada vihjena Cathy unenägu, kuidas ta paradiisi ei pääsenud. Aga õnn näikse olevat võimalik ka paradiisist väljaspool!
Ja maapealne elu läheb edasi, nagu on läinud ka enne seda aastasadu (meenutame, et perekond alustas sellest häärberis aastal 1500!), on ennegi nõod ühte heitnud ja armuõnne leidnud, kõigi nende haiguste ja vaimsete häirete kiuste. Nii lõpetab uus maapealne põlvkond seekord tavalise rahuliku armastusabieluga.
Hoogne, võigas ja kirglik ”Vihurimäe” ilmus alguses mees-pseodunüümi all, nagu ka teise õe, Charlotte’i ”Jane Eyre”, mõlemad raamatud said populaarseks. Kaks kolmest õest (Anne ja Emily) surid mõni aeg pärast seda, kauem elas ja kirjutas kolmas õde, Charlotte. Vaat selline lugu saatanast, romantismist, suguvõsasisestest abieludest, vaimsetest häiretest tuberkuloosist ja andekatest õdedest…