„Kevadine Luts“

#lapitekk2026: veebruar, nr 12: žanr, mida harva loen
„Kevadine Luts“, Andrus Kivirähk. SA Kultuurileht 2012, 68 lk.
Näidendi tegevus algab märtsis 1953, Lutsu matusteks valmistudes. On teada, et need matused olid üldrahvalikult oluline sündmus (nende tähendusest on kirjutanud näiteks Mari Saat oma raamatus „Matused ja laulupeod“). Voorimees on see, kes rahvasuud edastab: kuidas kõik seda armast andekat joodikut armastasid.
Järgmine pilt: Peterburi, 1909, soldatisinelis noor Luts, kes on staabikaptenile vahele jäänud kahtlaste paberitega. Mis mõttes panete memuaare kirja, ise noor mees? Ja miks teine soldat, kes neid pabereid vene keelde tõlkima pandi (et kapten teksti sisu kontrollida saaks), omaette naerda hirnub?
Niimoodi näidend jätkubki, pisikeste pildikestena, Lutsule sobivas stiilis. Edaspidi pole aeg ja koht nii täpselt markeeritud, vahel jutustab Luts üksi, vahel astub juurde keegi. Siinseal avaneb Lutsu elulugu ja „Kevade“ kirjutamise lugu. Mõnes kohas on hea dialoogikatke, mina ei tunne Lutsu loomingut nii hästi, et kindlaks teha, kas see kild on pärit kusagilt tema sulest või on Kivirähk ise hoogu sattunud („Tuleb ikka kalale minna, muidu kalad hakkavad muretsema, et kuhu me jääme!“ jms). Tegelasteks on ka näiteks „Kevade“ raamatust teada Loll-Mart ehk külahull, ja vaimude maailmast astub heade soovitustega ligi Nikolai Gogol, kes küll hiljem kabeliaia tonduks muutub.
Aga see pole ainult naljalugu. Siin on sihitud suurt teemat: miks kirjanik kirjutab? Ja on ka nukrat alatooni. Jutuks tuleb Lutsu noorelt surnud vend Arno, kellesse kirjanik suhtus alati melanhoolia ja armastusega. See on Arno, kes kunagi kooli ei jõudnud… Aga „Näete nüüd, ta ikkagi jõudis kooli, ehkki tunnid olid juba alanud.“
Ja Luts isiksusena kindlasti polnud ainult naljamees. Läbi näidendi kordub see õrnnukker nõutus, et ta kirjutab, isegi ei tea, mida püüdes, ja teised julgustavad, sest „maru naljakas on!“ Aga tegelikult on miski veel. Raamat on valmis, äragi trükitud, aga Luts ütleb: „Minul nagu polegi hea meel. Ikka on selline imelik nukrus hinges, nagu oleks midagi kallist kaotanud või siis oleks mõne hea sõbraga jumalaga jätnud…“ Siin on tunda see Luts, kelle üks osa on tundehell Arno. Ja on tunda Kivirähk, kellel vahel villand saab, et temalt aina naljategemist oodatakse.
Teksti on peidetud ka äsjailmunud „Kevade“ esimesed arvustused, need polnud sugugi kiitvad. „Poiss ronib riiulilt viinapudelitt maha võtma ja kukub alla, üks jalg süldikausis, teine seltsimehe taskus. Hea maitsega ja kultuurse inimese jaoks pole see midagi väärt. Aga karta on, et edaspidi meie kirjanduse areen klounidest täitub.“ Eks ta ole! Eks Kivirähkki üks neist – Lutsu huumoripreemia laureaat.