”Meie mesilased”
”Meie mesilased”, Krista Kivisalu. Petrone Print 2020, 160 lk.
Mesilastesse suhtumise poolest võiks inimesed asetada skaalale, kus ühes osas on hirm ja teises armastus. Mina olen kusagil seal keskel ja hea, et niigi läits, sest kunagi teismeeas sain oma boheemlasest onuga koos mett võttes natuke liiga palju sutsata.
Aga mesilased on teoreetiliselt väga huvitavad ja selline hobimesiniku raamat annab võimaluse nendest teada saada, ka siis, kui ise pidama ei kavatse hakata. Krista on maale kolinud (endine) ajakirjanik, sulg jookseb tal hästi, süda on soe ja julgust palju. Mesilasi ei karda ta nagunii, aga saab hakkama ka sellise julgustükiga nagu omale lilleaasa rajamine, nii iseendale kui oma mesilastele.
Mismoodi toimib mesilaste elu? Missugune on sarnasus inimeste ühiskonnaga? Kuidas on perenaisel-peremehel sees see tunne, et üks tarutäis mesilasi on kokku justkui üks elusorganism… Kui sul on näiteks tagaaias kolm taru, siis on sul justkui kolm eraldiseisvat lemmiklooma. Läheb midagi nihu ühega, võib muidugi teine ka nakkuda. Aga kui ühel on süda viltu (näiteks ema on kadunud või ema asemel väärema tekkinud), siis on see tema sisehaigus, mis võib organismi ehk taru täieliku hukuni viia. Kogu see majandamine emadega on omaette ooper.
Omal ajal seda käsikirja toimetades tekkisid mul pidevalt paralleelid meie kriisis riigi ja kriisis planeediga… Aga midagi sellest raamatust tõin ma ka oma düstoopiasse „Linnutee koodid“, seal muutsin küll mesilased sipelgateks, aga mõte oli sama: õnnelikud on need ühiskonnad, kus igaüks teab oma kohta!
Katsusin toimetamise käigus (sel kummalisel 2020. aastal) ka oma isiklikku majapidamisse mesilasi ette kujutada. Tundus ju, et peaks ikka hirmust üle saama ja võimalikult naturaalmajanduslikuks muutuma… Isegi üks nõustaja-tuttav käis vaatamas ja laitis plaani kohe maha: liiga lähedal asusid PRIA-lepinguga põllud, mis iga mõne aasta tagant rapsiga ja umbrohutõrjega kattusid. “Meie mesilaste” raamat puudutab ka seda tasandit: keskkonnamuresid. Miks mesilased surevad intensiivpõllunduse lähistel ja mida on meil võimalik veel ette võtta?
Aga kuniks meil on elu, seniks on meil mesi. Päike purgis. Hoolikate mesilaste talvehoidis – et mesi just seda on, sain alles raamatut toimetades lõplikult teada. Nad valmistuvad, nagu nad on aegade algusest seda teinud. Aga meie pätsame suure osa nende talvehoidist endale, paneme asemele kehvema aseaine. Ja mida me sellega siis peale hakkame? Sain mitu uut ideed, kuidas mett näiteks kuivatatud marjadest tehtud jahuga segada. Minu lemmikmesi on jõhvikamesi. Teine lemmik on suvine värske mesi, mis ei seisa pikalt ja võib käärima minna, sel on hoopis omamoodi maitse.
Mees on midagi väga turvalist ja helget, nii ütleb autor Krista Kivisalu, ja kuigi tema on lapsepõlvest saati mesilastega kokku puutunud ning teab selle helguse-turvalisuse kohta palju rohkem, tunnetan ka mina seda. Tänu sellele raamatule kindlasti paremini. Ütlen ikka oma lapsele, et tilkagi mett ei tohi jätta lusikale. Kui palju on mesilased vaeva näinud, et seda tilka kokku korjata ja kokku vaaritada.
See raamat õpetab ka tänulikkust, seda meetilka märkama.