“Tähelend”

„Tähelend“, Aino Kallas, tlk Ants Paikre. Eesti Raamat 1999, 198 lk.
Minu tädi, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, on selle raamatu mulle kinkinud ülikooli lõpetamise puhul, imeilusa pühendusega, sidudes mind oma soovides nende kahe lummava naisega: Lydia Koidula ja Aino Kallasega. Mul on see au, mul on see hingeside, nagu arvatavasti on kõigil kirjutavatel naistel.
Nende kahe ajastuvahe ega ka mitte geograafiline distants ei olnud eriti suur. Helsingis elav Aino oli 8-aastane, kui Koidula Kroonlinnas suri (noores eas, vaid 42aastaselt) ja Aino isa, luuletaja Julius Krohn oli ka ise Koidulaga kokku puutunud (see kohtumine on raamatus sees, aga mitte mainitud, et tegu on autori isaga).
Igal juhul vedas eesti kultuuril, et meile saabus selline uudishimulik soomlanna, kes hakkas Koidula jälgi ajama ja sai kohtuda päris paljude inimestega, kes isiklikult veel Koidulat mäletasid. Tänusõnade nimekiri ei mahu ühele leheküljele ära, seal on näiteks Koidula vennad Eugen ja Harry, ka Koidula tütar Hedvig, kellel Aino Kallas käis Peterburis külas. (Lugesin kõrvale Malle Salupere Koidula-raamatut, mis kohati avas Aino Kallase raamatu köögipoolt… seda, kuidas Kallas näiteks kurtis, et ta ei saanud Hedvigiga head ühendust. Aga midagi ta ikkagi sai!) Mõelda, kui ei oleks olnud Aino Kallastt, kas oleks keegi teine taibanud toona (1910ndatel aastatel) seda materjali nii aktiivselt koguma hakata? Oleks siis tulnud keegi teine ja küsinud, uurinud? Kuna Koidula suri noorelt, siis oli toona palju ta kaasteelisi veel elus.
Oluline on ka see, et Aino Kallas valdas nii eesti kui soome keelt, sai mõlemast kultuurist mälestusi koguda – teadupärast oli Koidulale Soome väga oluline ja “oleks ajalugu läinud teisiti” oleks ta ka Soome abielluda võinud.
(Jäin praegu mõtlema, et mis keeles Kallas suhtles Koidula tütrega? Arvatavasti saksa keeles.)
Aino Kallase “Tähelennu” esmatrükk ilmus 1915. Hiljem on raamatule tehtud mitmeid etteheiteid või vähemalt ääremärkus-parandusi, osa neist ka reaalselt siin raamatus joone all trükituna. Kõige suurem skandaal esmatrüki ilmumisel: Lydia kooliõde Pärnu-aegadest Lilli Suburg väitis, et Lydial oli komme asju näpata. See väide oli mu teada ainult „Tähelennu“ kõige esimeses trükis ja suure pahameele-vastukaja tõttu eemaldati järgmistest, aga ei saa džinni purki tagasi… nii kaua, kui ma mäletan, olen ma seda kusagilt-kuulnuna teadnud. Lilli Suburgilt on ka väited, et Lydiat pigem tõrjuti ja isegi narriti koolis, see on küll trükitud ka siin minu käes olevas raamatus, aga koos ääremärkusega, et hiljem on need faktid ümber lükatud. Jah, kes seda teab? On ju igasugune ajalugu vaid tõlgendus. Isegi oma silmaga nähtud lugude puhul on igal tunnistajal peas oma lugu.
Nii ehk olekski õigem mitte takerduda sellesse, mis siis tegelikult oli. Ja minna sisse Aino Kallase tõlgendusse.
Ta on lummava stiiliga ja kirglik autor. Kohati võivad küll mõjuda häirivalt tema üldistused, kui ta kõneleb Koidula meelelaadist. Aga sellise lähenemisviisi on ta valinud: mitte näidata oma allikaid konkreetselt. Arvatavasti ta ikka teab, mida räägib ega pane poolt juurde…
Ja lugu, see lugu on inspireeriv, ilus ja kurb. 17aastase tütarlastekooli õpilasena hakkas Lydia isa aitama lehe juures. 20. eluaastaks tegi ta seda täie jõuga ja keegi ei teagi tegelikult, kui palju on neis lehtedes Koidula tehtut. Ta oli tohutult laia silmaringig: igapäevatööks erinevates keeltes ajalehtede lugemine ja nendest uudiste ümber panemine eesti keelde. Ja ta oli selle rahva esimese kultuurisalongi (oma kodu) süda. Julge, ebakonventsionaalne, ilus, tark. 23ndaks eluaastaks juba haigeks kirjutatud käega (kuidas täpselt kätt haigeks kirjutada, ei kujuta ma täpselt ette, aga ka ta isa, papa Jannsen, oli sama teemaga hädas.).
Ja “ta hing oli paljude käärudega nagu peegellabürint”…
Selle elulooromaani kõige olulisem fookus on minu meelest anne ja meelelaad. Koidula, kes siit lehekülgedelt vastu vaatab, oli igas eluetapis omapärane. Võib öelda, et Aino Kallas oli oma loo peategelasse armunud, ning ta oli lummatud ka sellest, kuidas „aeg andis altari“, aga samas ka võttis võimalused inimlikuks õnneks just sellesama altari tõttu. Haritud eestlasi oli vähe ja needki Lydiast nooremad. Ta oli sümbol pjedestaalil, mitte lihast ja luust naine…
Kuulasin üle ka Mati Undi tõlgenduse, fantaasiamängu sellest, kuidas Aino Kallas ja Lydia Jannsen kohtusid vaimus. („Vaimude tund Jannseni tänavas“, ERR-i arhiivis olemas nii kuuldemänguna kui ka lavastuse salvestusena.) „Kes rääkis erootilisest mahajäämusest?“ nõudis seal Lydia. – „Rääkis kes rääkis!“ vastas Aino. (Nagu näha, häiris ka Unti, et elulooromaanis pole allikaviiteid, kuigi ka tema sai kindlasti aru, et ilma allikaviideteta on kuidagi stiilsem ja ilukirjanduslikum.)
Undi tõlgenduses tuleb hästi välja see, mis kahte naist ühendab, ehk teisisõnu: miks Aino Kallas kirjutas selle elulooromaani. Mida ta Lydiast otsis? „Igavene vastuolu: luua või elada!“ Ja nad kumbki ei kuulu täiega ühtegi kultuuri, nad elasid oma elu mingis omalaadses igatsuses. Omadele võõras, võõrastele oma… Pikemas perspektiivis on seda eriti Aino Kallas. Pole ta ei soome kirjanikuna korralikult „arvele võetud“ ega ka meie, eestlaste jaoks päris oma.
Igatahes arvan, et Aino Kallase vaimule meeldib see, et ma just tema asetan oma Eesti Raamatu väljakutse märksõna „Eesti“ alla.