“Rebasetund”
“Rebasetund”, Fred Jüssi, fotod Remo Savisaar. Petrone Print 2022, 221 lk.
Mäletan lapsepõlvest selle raamatu eelmist trükki, samuti mäletan Fredi häält raadiost. Mul oli õnne ja julgust kasvada selliseks inimeseks, kes sai Fred Jüssiga suurena päriselt tuttavaks, isegi sõbraks. Ja läks nii, et ühel päeval tutvustasin talle ideed: ”Rebasetunnist” võiks tulla uus, värviliste pilttidega trükk. Ja Fred sai selle ideega sõbraks.
Nii raamat sündiski uuesti.
Kuulasin seda nüüd värskelt, Andres Otsa esituses, audios. Kes teab, mitmes kord elus läksin nendesse lugudesse… aga ikka iga kord märkan midagi uut. Eks ka aeg lugude-loomade ümber muutu. Mõni loom tõmbub koomale, mõni laieneb, mõni tuleb tagasi, mõnega seotud tendentsid on ikka samad ja Fred on need üles märkinud juba 1970ndatel. Mäletan näiteks, kuidas ma umbes tosin aastat tagasi hakkasin märkama ja ka teistelt: kas teie kandis on veel siile? Teisedki tunnistasid, et siilid on kusagile kadunud. Minu lapsepõlvesuvede kindel osa olid pooltaltsad siilipered. Aga nüüd on suur ime kusagil üleüldse ühte siilikest kohata. Ja siin raamatus toob Fred selle välja, et esiteks ei loenda mitte keegi neid väikseid loomakesi ja teiseks on nad loodusmeeste silma järgi vähenema hakanud (märkus tehtud tänasest 50 aastat tagasi). Siil on miljoneid aastaid vana liik, aga tundub, et üks neid liike, keda me välja suretame.
Peaaegu kõiki teisi loomi Fred armastab (kasse tegelikult eriti mitte, „ülepoputatud võõrliik, kes kahjustab linde“, seda tean eravestlustest, aga siin raamatus kassidest juttu pole). On siiski keegi, keda ta erilise sümpaatiaga kohelda ei suuda: rott. Ühel rotil võib olla 800 järeltulijat ja rott on inimesele looduslik vaenlane (viiruste kandjana) ning looduslik konkurent (tahab süüa samalt toidulaualt kui meie), niisiis on see loomulik instinkt, et inimene rotti ei salli. Aga võiksime meeles pidada, et tegelikult on rotiliik andnud inimestele kingituse: oma albiinovariatsiooni, keda me oleme sadade tuhandete kaupa katsetes piinanud ja hukanud… Vaat sellised mõttekäigud on nii erilised, üheainsa peatüki vältel tekib mitu erinevat avardavat üldplaani.
Ja need Fredi ütlused! ”Inimese ja rebase suhted ajas sassi inimene, kes hakkas kanu kasvatama…” Või kuidas ta ütleb jänese kohta, et tollel on toiduahelas suured kohustused, ta peab toitma terve metsatäie kiskjaid, seetõttu ongi loodus andnud talle suure sigivuse. Või teisal mainib ta, et hunt on põtrade liigile väga kasulik harvendaja, võttes nõrgemad, seega hoides liigi tugeva. Hundipeatükis on pikalt juttu ka dokumentaal-mängufilmi hübriidist ”Laanetaguse suvi”, kus Fred Jüssi mängis isa. Ja hundikutsikad mängisid hundikutsikaid ning tekitasid küsimuse taltsutamisest ja vastutusest.
Raamatu (faktoloogiliselt joonealustega täiendatud) uusversioonis on ka imelised Remo Savisaare fotod. Vaid ühte pilti polnud Remol, ega olnud omal ajal ka mustvalges raamatus korralikku Fredi tehtud pilti, oli vaid vangistatud loomast tehtud klõps. Jutt käib meie haruldusest: lendoravast. Tema pilti ajasime kirjastuses taga, soovisime saada ikka korralikku looduspilti, mis tehtud Eestis. Leidsime ka!