„Poiss, kes nägi pimeduses“

„Poiss, kes nägi pimeduses“, Rasa Bugavicute-Pece, tlk Contra. Mina Ise 2021, 174 lk.
Seda raamatut lugedes tasub tähele panna pisikesi numbreid vahelehtede peal: need pole mitte peatükkide, vaid peategelase vanuse tähistajad. Peategelane asub oma elu meenutama. Algatuseks olen päris kindel, et tema ise on pime, sest miks muidu need tugevad aistingud: soe rätik, dušiaur, äsjapestud pesu lõhn… (Ja samanimelist teatritükki pole ma näinud, nii et olen, võib öelda, pimekohtingul selle looga…) Siis järsku mainib ta, et rippuvad linad on valged, ja saan samm sammult selgeks, et poiss on see, kes näeb. Aga tema ema ja isa on pimedad.
Poisi hääl on nii otsekohene ja seetõttu sageli naljakas, kas siin on ka tõlkija Contra poolne panus juures või on ka originaal selline (küllap on; ja autor, muide, on naine). Mõnedki stseenid on oma olemuselt koomilised: katsuge kujutada ette, kuidas pime isa teeb pimedast emast fotosid ja millised need pildid on, mis välja tulevad?… Aga tegelikult on teemad keerulised. Mida tähendab teose pealkiri: „Poiss, kes nägi pimeduses?“ Pimeduses ei näe ju ükski inimene? Aga poiss pidi olema üliinimene, kes suutis olla oma isa ja ema jaoks silmad ja palju muudki, ja ta pidi suutma oma vanematele andestada. Eriti väsitav (neurootiline ja kontrolliv) tüüp oli ema, samas saab isale ette heita passiivsust, mis pole sugugi väiksem patt, kui kasvava lapse seisukohast asja vaadata. „Mind ajab marru, et ta läheb tavaliselt magama hetkedel, kui peaks püsti tõusma ja võitlema!“
Enamus raamatu tekstist on peategelase jutt, aga siinseal on vahele pikittud lühikesed monoloogid emalt. Need avavad maailma pimeda inimese seisukohalt. Otsus saada laps ja arusaam, kuidas see laps iga päevaga aina kaugemale libiseb, vanemliku kontrolli alt välja – need on tegelikult universaalsed teemad, aga ema nägemispuude ja küllap ka vaimse eripära tõttu ronivad siin need teemad naha alla. Nagu emad ikka, aga ilmselt veel tundlikumalt oskab poisi ema oma lapse meeleolu hingamise järgi paika panna, ning ka seda kuuleb ta hingamisest, kas laps valetab või räägib tõtt. Aga kuidas õppida mähkmeid vahetama või kartuleid praadima, kui sa mitte midagi ei näe? Ema vajab struktuuri, korda, rütmi, ta ei saa muutustes ja kaoses funktsioneerida.
Aga rohkem kui emast on kahju muidugi poisist. Sõprade puudumine, väljamõeldud sõber ja selle fantaasiaga supi sisse sattumine, kassipoja igatsemine (ja see on terve raamatu peale ainus koht, millest ma üldse aru ei saa: miks autor saatis poisi kassipojaga metsa ja lasi tal kassi metsa üksi jätta, kui vanemad ju lubasid looma jätta? Selle loo „sõnum“ oli mulle mõistetamatu, pealtnäha oli see küll kohutava teguviisi normaliseerimine.) Poisi kasvamisega koos kasvavad ema neuroosid, ka füüsiline ja vaimne vägivald kodus, eriti kui poiss otsib väljaspoolt kodu sõprust ja armastust, mida teeb ju iga noor inimene, see on arengu osa… Nagu ka igasugune piiride proovimine on arengu osa – ja nägijal poisil on oma pimedate vanemate petmiseks omalaadi võimalused. Nende trikkide kohal ripub aga baaskohustus: olla hea laps, vastutada oma vanemate eest. Nii põgeneb poiss haiglast ära, liigub metsa varjus koju, et ema ja isa hoiatada, et nad peavad talle varsti järele tulema, aga nad ei oska ju ilma temata liikuda…
Mis vanuserühmale on raamat kirjutatud, tont seda teab. Raamatukogus asub teos lasteosakonnas ja otseselt see tekst lastele midagi halba ei tee, pigem ikka head. Naturalistlik venekeelne vandumine ja lapsekeelne abordikirjeldus sobivad stseeni (aga ma siiski igaks juhuks hoiatan), selles suhtes annab teksti võrrelda meie Ruitlase „Vee peal“ raamatuga: täiskasvanud tunnevad ajastunostalgiat, seda kindlasti. „Poiss, kes nägi pimeduses“ ei kõnele nõuka-ajast, valuutaks on latid ja santiimid, õhustik mõjub kuidagi postsovetlikelt, nii et arvatavasti Läti vabariigi algusaeg, 1990ndate keskpaik…. kuni peaaegu tänapäevani välja, sest lõpuks on poiss suureks kasvanud, ise lapsed saanud ja oma vanematel külas. Kõik on andeks antud, ring on täis. (Vana)ema roomab koos lapselastega põrandal ja püüab neid kompida, tundma õppida. Poiss astub lähemale, paneb ema käe oma näole ja laseb emal „vaadata“, st katsuda, kui suureks on ta kasvanud.
See on kõige ilusam, naljakam ja helgem düsfunktsionaalsetest valusuhetest kõnelev raamat, mida ma lugenud olen.