“Meie Eesti”
”Meie Eesti”, Epp Petrone. Petrone Print, uustrükk 2025, 80 lk.
Mul on hea tõdeda, et ma olen Eesti lastele ja meie Eestile midagi olulist kinkinud.”Meie Eesti” raamat jääbki ehk kõige suurema tiraažiga lasteraamatuks nn uuel Eesti ajal, ja mis siis veel paremini võiks seda kohta täita kui mitte raamat, mis Eestit harivalt tutvustab… Olen tänulik, et just mulle autorina see võimalus 2018. aastal osaks sai. (Mullune uustrükk on muidu enamvähem sama, aga lisatud ka Alar Karise foto presidentide jutu juurde.)
Mõte teha lasteaia vanema rühma ja algklassilastele Eestit tutvustavate lühilugude kogumik oli mul ammu ja kavatsesin kasutada oma perelugude sarja tegelasi, eriti ”Anna hammaste” peategelast ninatarka Annat. Kui kirjastusega võttis (umbes pool aastat enne Eesti riigi 100. sünnipäeva) ühendust Maxima poekett ja pakkus välja, et nad tahavad teha Eesti juubeliaastal ühe hariva raamatu, juhtus see, et kaks ideed said kokku ja tekkis sünergia. (See oli ka esimene nn Maxima-raamat ja kõige tuntum neist.)
Poeketi poolt tuli impulss kaasata mitte ainult eesti, vaid ka vene lapsed ja nii ilmus meil ka venekeelne ”Naša Estonija”. Minu meelest oli see Eesti 100. sünnipäeva-aasta üks ägedamaid lõimumisiprojekte ja on seda siiani. Iga lauset kirjutades mõtlesin ma, et mismoodi üks väike vene laps Eestis seda loeks. Iga laps suudab ette kujutada seda, kuidas ta on emaga metsas ja kuidas tuleb jutuks, et kord oli sõda (”Milleks?” küsib laps) ja et metsas olid peidus mehed. Nende meestega oli raamatu tõlkeprotsessis huvitav olukord. Kuidas tõlkida eestikeelne ”metsavennad” vene keelde, nii et oleks keeleliselt ja kultuuriliselt võimalik lapsel seda lugu mõista? Arutasime tõlgiga ja jõudsime arusaamale, et vene keeles on see sõna ”partisan”. Liigselt poliitikasse minemata on see seesama lugu: mehed on metsas peidus teiste meeste eest, ja ema ja laps loodavad, et selliseid aegu enam mitte kunagi ei tule.
Ja võib öelda, et selle raamatu kirjutamine oli minule endale ka sisemine lõimumisprojekt. Kui ma kirjutasin raamatu viimaseid lauseid, siis mul tuli täitsa pisar silma, tundsin, et jõuab pärale: meie Eestimaa. Jõuab hinge väikesele venekeelsele eestimaalasest lugejale. See maa on tema kodu, mitte maailma kõige suurem maa, ega ka mitte kõige väiksem maa, selline keskmine, nagu Anna ise. Kuidagi märgiline tundub, et viimase peatüki tegevus toimub Narva kindluse tornis ja sealt eri ilmakaartes silmapiirini vaadates: ka Narva on ”Meie Eestimaa” ja tekitab sooja tunnet, eestikeelne eesti laps loeb ja võtab selle vastu. Ta on siiras ja rikkumata poliitikast, tema jaoks on see tema maa, tema kodu. Ka Narva. Nii et minu jaoks ei olnud see ”Meie Eesti” lasteraamat mitte ainut harimise, vaid ka armastuse ja integratsiooni tekitamise võimalus enda ja lugejate hinges.
Kirjutades tegin palju netiotsinguid, harisin ennast. Näiteks ei teadnud ma varem, et Eesti lippu tohib vaid ühel ööl aastas lehvima jätta, muidu mitte. Tekst on peamiselt dialoogidele üles ehitatud, laps-peategelane Anna on vahepeal üsna kriitiline ja vahepeal üsna naljakas lapsesuu. Ma proovisin mõned olukorrad oma laste peal läbi, arutasin, küsisin. Ise poleks ma vist selle peale tulnud, et Lydia Koidula põrmu Eestisse toomise loo peale küsib laps uudishimulikult: ”Ahsoo, kondid toodi Eestisse, aga kuhu liha jäi?” (Täiskasvanud haritud inimene küsib: kuhu ta poeg ja mees jäid, miks need Kroonlinna kalmistule maha jäeti?…) Ja et ema lause peale, et ”Meil aiaäärne tänavas” võib pisara silma tuua, küsib laps: “Kas seal aia ääres olid nõgesed?”
Minu meelest tuli hea lasteraamat välja, patriootlikkuse, tolerantsuse, hariduse ja nalja tasakaal on paigas. Ja ma ise võiks sisuliselt iga peatüki kohta kirjutada paralleelpeatüki täiskasvanutele sellest, mida ma tausta uurides teada sain. Samade näidetega jätkates: väga põnev peatükk (isegi omaette raamat) võiks olla Lydia Koidula kiire matus ja hilisem diskussioon ümbermatmise osas, Eesti riigi kauplemine Nõukogude Venemaaga sel teemal ja siis 1946. aastal Eesti NSV-s läbi viidud kiirustatult ja kenstakalt läbi viidud ümbermatmine. Aga ”Meil aiaäärne tänavas” (minu lapsepõlve esimene Koidula-mälestus), see ongi tema esimene avaldatud luuletus.