”Hiir püksis”
”Hiir püksis”, Epp Petrone. Petrone Print 2016, 144 lk.
See on raamat, mis sobib kooliesinemistele absoluutselt igas vanuserühmas. Mul on juhtunud – nagu vist kõigil lastekirjanikel – , et kutsutakse esinema ühele klassile aga viimasel hetkel on üritus suunatud suurde saali ja kohale kupatatud terve koolipere. Õnneks on mul sellistel puhkudel päästerõngas: hiir püksis! Ma tean, et oma lapsepõlve loomalugudest jutustamine – ja kuulajate innustamine, et nad ka ise meenutaks oma lugusid ja neid tuleviku tarbeks kirja paneks – toimib absoluutselt igale vanusele. Tegelikult ka täiskasvanutele.
See raamat on ilmunud juba üpris ammu ja nimilugu olnud mitmetes koolilugemikes. Kogu loomalugude sarjast on see kõige popuaarsem, aga mulle meeldib terve see sari, nagu üldse meeldib tõestisündinud loomalugude žanr.
Mäletan, kuidas me Kaja Sepaga otsustasime oma loomalugdesse sukelduda, see oli umbes kümme aastat tagasi: saime kokku tema suvises maakodus ja kirjutasime tundide kaupa, siis tegime vahetust ja lugesime teise kirjutatut, vahepeal sirutasime koibi, kõndisime ja arutasime-meenutasime. See oli imeline aeg! Tavaliselt on kirjanikuamet üksildase amet, aga tol korral oli kaaslane. Kolme päeva jooksul saime rännata vaimus tagasi lapsepõlvemaadel… Ja failisuurused aina kasvasid, alguses olime mõelnud, et teeme tirelraamatu, sest palju meil neid loomalookesi ikka on, aga juba sai selgeks, et meil tuleb ikka mõlemal oma raamat. (Kaja lood on ilmunud pealkirja all “Kassiiseloom”.) Mul jäi pool lugudest välja! Ja kunagi vormistan ma neid loomalugusid kindlasti juurde.
Kui vanadele inimestele see raamat(usari) on?
Öeldakse ju, et peab olema sihtrühm, kuigi ma ausalt ei teadnud, juba algusest peale tundsin, et kirjutan neid iseendale ja selleks, et neid kunagisi loomi uuesti ellu äratada, mõned mõtted lõpuni mõelda…
Huvitav oli jälgida, kui agaralt mu toona 9aastane Anna neid lugusid kuulata tahtis. Tema oli kindlasti üks võimalik sihtrühma esindaja, kuigi sama huviga kuulas etteloetavat ka 5aastane Maria. Ja olen samas ka oma põlvkonna täiskasvanu käest kuulnud, et see on hoopis neile nauditav raamat (näiteks Mart Juur saatis teele spontaanse komplimendi ja pärast soovitas oma saates). No seda mina ju lootsingi! Esiteks, lood, lood! Lugude ees on kõik relvitud. Teiseks, loomade ees on kõik relvitud. Kolmandaks, siin lugudes on ajastu hõng, seega täiskasvanutele meeldetulemise võimalused, lastele teadasaamise võimalused.
Minule kui autorile oli see eelkõige võimalus kohtuda enda sees selle alaga, kus kohtuvad turvatunne, rõõm ja kurbus. Kohtuda uuesti nende siitilmast lahkunud hingedega, kes on mulle olulised olnud. Vanaisa, mu loomaarst-kangelane, kes vana “Willisega” ja väikese assistendiga (minuga) mööda kolhoosilauti kolistas. Ema, loomahull-avantürist, kes tõi rongiga koju hamstreid ja jagas kassipoegi mardisantidele. Ja loomad, eelkõige Massa, see kassikaunitar, kelle ma sain 11ndaks sünnipäevaks ja kes jäi minuga väga paljudeks aastateks. Kuni ta lõpuks kõndis oma viimasele jalutuskäigule, nii kaugele, kui minna sai.
Hea tunne on lapsepõlve tagasi minna. Seda kodu sel kujul enam ei ole, aga kirjutades ärkab ta ellu ja ma saan uuesti ta sees kõndida. Isegi kõige muret tekitavamad probleemid, näiteks pööningupraos haisev tuvilaip on nüüd tagasi minnes kuidagi magusad. (Kui ma kooliesinemistel annan valiku, millist lugu ette lugeda, siis võidab alati see, pealkirjaga ”Haisev tuvi”, ja mõnuga loen siis ette loo moraali: ” Ma ei tahtnud mitte kunagi enam sellest tuvilaibast mõelda. Aga teate, mis! Aega on läinud ja praegu ütlen ma: milline lahe lugu. Sellised lood on ju puhta rikkus.”
Iseenesest ei ole see raamat eriti magus. Nagu Anna mult ikka küsis, kui ettelugemist nõudis: “Kas on midagi rõvedat ja surmast veel?” On kohti, kus räägin kuketapust ja linnu sisikonna rookimisest, või sellest, kuidas kassipojad kukkusid sigade sõime… Need on tõesti sündinud lood ja just selline sai minu sisemine kokkulepe iseendaga: ei mingit ilustamist ega väljajätmist( aga võibolla mingi kirjutamisteraapiline äraleppimine nende ära peidetud süütunnetega). Miks laps neid rõvedusi üle tahtis kuulata, ei tea, võibolla on need tabuteemad? Igatahes nii, nagu mina neid lugusid mäletan ja läbi enda omal ajal lasin, nõnda sobivad nad ka uuele põlvkonnale.
Kõige olulisem sõnum sellest raamatust on minu jaoks armastus. Vastutustunne muidugi ka, aga kui liiga palju vastutusele mõelda, siis võib elu jääda elamata (lapsed muretsemata, loomad võtmata, sest kust ma tean, kas ma ikka hakkama saan…) Mul on hea meel, et mu ema oli heas mõttes kergemeelne, kes pikalt mõtlemata meile loomi lubas. Ja samasuguse kerge sulega ja pikalt mõtlemata on ka see tekst sündinud. Seda oli nii mõnus kirjutada ja loodan, et on sama mõnus lugeda!