”Paharet ja unistaja”
”Paharet ja unistaja”, Epp Petrone, Remo Savisaar. Petrone Print, 2018, 48 lk.
Looduses juhtuvad pidevalt pisikesed lood, kui on aega ja harjumust neid märgata. Isegi sipelgaid või tigusid vaadates võib lugusid näha ja juurde arutada, olen seda teinud, kui mu lapsed väikesed olid. Arvan, et lastele on looduse märkamist vaja õpetada. Isegi kui ta selle hiljem unustab või seda lihtsalt kentsakaks peab, siis ikkagi jääb talle sisse empaatiavõime. Nii, nagu lapsel on oma ema ja isa, on igal linnul, loomal ja putukal oma. Muidugi on see natuke lihtsustatud lähenemine, aga minu lapsed said küll harjumuse, et putukad tuli majast elusana välja aidata, sest „võibolla ta ema juba muretsed, et kus ta on“.
Ja ühed kõige nunnumad metsiku looduse esindajad on muidugi rebased. Nendega on lihtne empaatiat õpetada.
Selline sissejuhatus meie jutumullidega fotoraamatule.
Mäletan, kuidas vaatasin kunagi – palju aastaid tagasi – ühel õhtul Remo Savisaare loodusfotode blogi, nagu vahel ikka. Ma olen Remo blogi (moment.ee) fänn olnud alates 2005. aastast, sellest ajast, kui elasid New Yorgis ja need fotod aitasid mul koduigatsust leevendada. Aga tol õhtul hakkas midagi juhtuma. Ühtäkki märkasin, et Remo rebasepiltide varjust on mulle hakanud üks lugu ennast näitama. See on maailma kõige ürgsem kutsikaliste mängu lugu: eks ikka peitus. Aga kahe rebasekutsika vahelt piilusid kohe sisse ka mõned teised tegelased, näiteks kõrre taha peitu läinud linnuke.
Raamatu kokkupanemise ajaks oli Remo käinud rebaseurge luuramas ja pildistamas 13 kevadet/varasuve. Mitu tuhat sääsepunni ja mitusada kõrtes roomatud tundi, seda arvestust pole muidugi keegi pidanud. Fotosid oli väga palju, aga pole eriti palju veel paremaid töid kui see: avada Remo Savisaare saadetud rebasekutsikate pilte. Seda tööd võib tundide kaupa teha mõnuga!
Tore, et õnnestub selle raamatu tekstiga ka lapsi lugema õpetada. Ja võib öelda, et risk on end ära tasunud: kui alguses oli natuke kahtlust, kas lastele ikka meeldib fotoraamat, kas nad ei vaja ikka alati joonistatud pilti, siis nüüdseks on kindel, et rebasefotod meeldivad ka lastele.
Ja ma mäletan, kuidas raamatu esitluse ajal küsis keegi meilt, kas see väljamõeldud või tõestisündinud lugu. Remo vastas kiirelt: see on dokumentaalraamat! Isa ja ema käivad hiiri püüdmas ja lapsed jäävad omaette ja mängivad peitust ja müravad ja lollitavad, kuni jäävad lõunat magama.
.