„Minu Uus-Meremaa“, Henek Tomson. Petrone Print 2021, 264+16 lk.
See raamat on oma parimas osas ellujäämise käsiraamat. Siit saab teada igasuguseid väärt nippe, mida äkki (aga loodetavasti siiski mitte kunagi) vaja võib minna. Kui kukud suure seljakotiga jõkke, siis hoia selili ja lase veevool end kanda. Jäneseid pole mõtet süüa, nende seedimisele läheb liiga palju energiat ja häid aineid olla jäneselihas vähe. Igasuguseid nippe tuleb Heneki 3000 kilomeetri pikkuse jalgsiteekonna jooksul jutuks, enamik pärit ellujäämise õpikust, aga ühel hetkel põletab ta oma õpiku ära, et kotikaalu vähendada.
Tee jooksul arutleb ta paljude asjade üle siin ilmas. Näiteks selle üle, miks toetatakse ja antakse kinke kellelegi, kes ilma punase krossita mägedes rändab. Miks me tahame teelolijat aidata, aga miks ei tasu kohe raha(puuduse)st kõnelda, sest see tekitab neis mõttebloki? Ta arutleb selle üle, kuidas looduses viibiv inimene muutub, temasse tekib uutmoodi vaist ja ta aimab loodust ette. Ta arutleb veel palju muu üle, aga… kõige üle siiski mitte. Ma tükk aega ootasin, millal jõuab Henek oma mõttejärjega selle kõige baasilisema juurde, mis üldse „Minu Uus-Meremaa“ loo käima tõmbas: riskikäitumise ja adrenaliinisõltuvuse juurde. Ta on ise kindlasti sõltlane (mitte et ma kritiseeriks! See on, võrreldes paljude muude sõltuvustega, ju enamvähem tervislik, kuigi võib muidugi surmaga lõppeda). Ma saan tast umbes aru, minulgi on elus olnud riskivajadust, aga oleksin tõesti nautinud seda, kui ta just seda poolt endas rohkem avaks.
Ta on peaaegu alati poolnäljas (ja küsib poodidest toiduabi, vahel püüab kala ka). Suure osa teekonnast on tal probleeme paistes hüppeliigese ja nn kaevikusaabastega ehk hauduma läinud ja villis jalgadega. Ta kõnnib mägedes keset Uus-Meremaa talve (ja miks mitte keset suve – see oli vist lihtsalt juhuste mäng, mitte teadlik enesepiinamine). Ta kuuleb lugusid teadmata kaduma jäänud matkajaist ja teadaolevaid lugusid neist, kes kuristikku kukkusid või kuu aega nälgides abi ootasid. Ta on ka ise enam kui kord surmasuus, vantsib edasi tuisus, enda ette pobisedes, läbi külmetunud: „Soe veri, molekulid…“
See on mu jaoks raamatu põnev kiht. Samuti kohtumine matkaraja-äärsete kohalikega, kes teda aitavad, ning teiste matkajatega, kellest ühega – prantlasest noormehega – rändas ta koos tervelt kuu aega. Ja kusagilt leidis ta isegi Kanada päritolu väliseestlanna küpsetamas eesti leiba.
Aga kõrval jookseb kiht, kus Henek satub vaimustusse numbritest. Mis aastal toodi saartele mitu punahirve, mitu tundi oli mullu mis piirkonnas päikest, mitu päeva oli kapten Cooki ekspeditsioonide kogukestus. See on see kiht, millest mu silm kipub vilkalt üle libisema… Aga Henek lihtsalt armastab numbreid! Omal moel on see isikupärane. Ajas muhelema näiteks see, et ta arvutas välja: intensiivsetel matkapäevadel tuksub süda üle 150 000 korra ööpäevas!
Siiski, igasugused vähem isikupärased numbrid võiks minu poolest internetti jääda. Kes tahab, see leiab. Minu meelest on raamatukaante vahel koht eelkõige sellistel lugudel, mis juhtuvad unikaalselt autoriga, või unikaalsed lood, mis kuulduvad autorile teiste inimeste suust ja haakuvad raamatu põhiteemadega. Lood, lood, lood! Näiteks selline koht tegi natuke kurvaks… miks sa meile rohkem ei jaganud, Henek? Katkend: “Perekonna seikluslikust elust võiks kirjutada terve raamatu, alates Roni ellujäämislugudest, arvukatest ekspeditsioonidest mägigiidi ja jääronijana, deltaplaaniõnnetusest ja jahil kuuliga pihta saamisest…” Mina oleks küll neid lugusid siinsamas kohe teada soovinud!
PS. Just märkasin, mil moel on “Minu Uus-Meremaa” suguluses “Minu San Francisco” raamatuga. Esimese alapealkiri on “Ekstreemne vabadus”, teisel aga “Radikaalselt vaba”. Üks saavutas oma vabaduse mägedes matkates, teine hipimaailma ajaloolises epitsentris.