„Uks“, Ilmat Tomusk. Tammerraamat 2023, 110 lk.
Ilmar Tomusk armastab ajarände ja ka see teismelistele mõeldud lugu tembutab võimalusega ühes salajases koridoris oma kehaga edasi-tagasi nooruse-vanaduse suunas liikuda. Lugeda soovisin mina seda raamatut aga mitte niivõrd ajarännuteema pärast, vaid seepärast, et tahtsin teada saada, mismoodi pakutakse lahendust koolikiusule. Kui sirvisin, siis nägin, et avalehekülgedelt sai lugeda reljeefseid kiusamis-stseene.
Lühidalt öeldes on selle raamatu vastus kiusamisele seesama ajarännak, niisamuti aitab maagiline koridor ka muude elumurede puhul. (Kes meist ei sooviks külastada sellist koridori, kust saaks viis või kümme aastat kehalt nooremana välja astuda, nii et mälestused ja vaim ikka samad! Nojah, näiteks seitsmendas klassis käivad pätiposid ei soovi, aga arvan, et 100% keskealisi kasutaksid meeleldi sellise koridori teenuseid.). Mõtisklesin lahenduseni jõudes, et huvitav, kas ka tegeliku kiusamisteemaga kimpus olevat noort inimest aitab sellise raamatu lugemine? Pigem arvan, et ikkagi aitab, sest igasugune võluvärk on soe ja optimistlik, lootust sisendav.
Häirivalt mõjus mulle mu lugemishoos aga viimase lehekülje viimane lause. „Kuid alles siis, kui uks poiste selja taga sulgus, mõistis Mäks, et maja oli muutunud…“
Oot?
Alguses asusin tõemeeli otsima, et kas saab siit kusagilt ikka lehekülge edasi pöörata, niimoodi kolme punktiga ei saa ju raamatut lõpetada. Hetke pärast sain aru, et just nii see raamat lõppes ja oleks võinud lisada kolm rahustavat sõna: jätkub järgmises raamatus. Ilmselt jätkub? Ilmselt saavad teismelised lugejad sellest ise ka aru, aga mina oleks toimetajana selle lisanud.
Loeksin edasi küll 🙂.