„Surmahaigus”
„Surmahaigus”, Nina Lykke, tlk Sigrid Tooming. Eesti Raamat 2019, 253 lk.
Ühes selle romaani nurgataguses kõrvallauses on mainitud midagi, mis minu jaoks kurvalt ja valgustavalt helisema hakkas. Peategelanna mainib, et ta on autist(like joontega), nagu ka ta ema.
Selle lausega valgustus tegevus minu jaoks laiemaks: MIKS perearst Elin (ja ta teadlasest ema) sellise kentsaka käitumisega on. Tekkis rohkem psühholoogilist usutavust, tekkis kontekst teiste autismist kõnelevate raamatute seas. Ja tekkis valu, sest olen ka ise elus autistlike joontega kokku puutunud.
Aga tänapäeva satiiri on siin tekstis muidugi küllaga. Oma jao saavad erinevad inimtüübid, kes perearsti juurde lahendusi otsima tulevad. Saavad ka Facebooki-sõltlased ja telesarjade-sõltlased, saavad spordi(võistluste)sõltlased ja fanaatilised ökoelu-kogukondlased. Selle terava keele all on aga ühe õnnetu inimlapse lugu. Tuletasin meelde, millist dokumentaalraamatut „Surmahaigus“ mulle meelde tuletab: „Päris inimene“ on teos, kus autistlikku spektriga, täpsemalt aspergeri sündroomiga autor Gunilla Gerland annab ülevaate oma elust ja kus tuleb olulisena sisse ka tema düsfunktsionaalne ema. Samamoodi on „Surmahaiguses“ esmahetkel näha vaid Elini lugu, aga siis koorub kiht kihi haaval välja tema imelik lapsepõlv ja imelik ema. Ma ei ütle, et „Surmahaigus“ oleks üheselt autistliku spektri lugu (seda sõna on romaanis minu meelest vaid kord mainitud), aga see on lugu isiksusest ja süsteemiga (mitte)kohanemisest, ning sellest johtuvalt ka lugu läbipõlemisest.
Mis puutub aga abielupetmisesse (just see kiht on raamatu reklaamis välja toodud), siis see osa jääb minu jaoks pigem nõrgaks. Mis neid abikaasaga seob ja miks see vana kallim ta peale nii hulluks läheb? Aga kui arvestada, et peategelane on autist, ja loo edasi andja on just tema oma keele ja maailmanägemisega, siis ei saagi siit emotsionaalset sügavust oodata, see ei sobiks muusse mustrisse. Ta lihtsalt kirjeldab-kirjeldab ja targutab-targutab, viimast tavaliselt oma sisekõnes, aga ega ta teistele tegelastele empaatiaga kaasa elada ei oska. Hea leid on tema alter ego, arstikabineti nurgas seisev luukere Tore (juhtumisi kõlab ta nimi ka eesti keeles hästi).
Mulle oleks meeldinud, kui romaani puänt oleks olnud vastuhakk süsteemile arstina (need pisikesed vastuhakud ja patsientide paikapanemised olid väga nauditavad!), aga mitte mingi malbe happy end. Samas, eks elu ole igal juhul surmahaigus ja mis happy end see niiväga ikka oli…