”Sõjaromaan”
”Sõjaromaan”, Väinö Linna. Tänapäev 2016. 524 lk.
Mulle see raamat eriti ei meeldinud, suhtusin küll respektiga: 1928. aastal sündinud autor osales ise sõjas ja avaldas oma sõjamälestused 1954. aastal ja see on kunagi avaldatu tsenseerimata, pikk versioon. (Aga äkki varem avaldatu, lühem romaan oleks mulle paremini meeldinud? Ehk ongi see näide sellest, kuidas hea toimetaja tegi pika keskpärase loo heaks kärpekääride abiga?) See siin igatahes kuidagi venis ja viskas mind pealiskaudsele lugemisrežiimile, olin kuri, et see sõda (ja romaan) nii pikk on, muutusin tuimaks. Ahah, jälle tegelane surnud. Kirjeldused, dialoogid. Nonii, uus tegelane, surnud. Järgmine tegelane… Ei ole sellist kaasakisvuvat tunnet nagu näiteks ”Lääneridel muutusteta”. Ei ole, sest polegi ühte kaasakiskuvat tegelast, ühtset narratiivi. Ongi näidatud sõda läbi sadade etturite, pikalt ja rahulikult.
Meil on säilinud vanavanaonu sõjapäevikud, imestasin neid kunagi lugedes, kui palju ta kirjutab seal isikutevahelistest suhetest, niiöelda meesteklatši, võimuvõitlust. Nii et ma “Sõjaromaani” puhul ei imestanud, et see on ka siinses raamatus oluline osa. Kuidas ja kellega klapid. Ega imestanud ka selle üle (mida märkasin ka vanavanaonu päevikuid lugedes), et see teema on kõrvalseisjatele tegelikult natuke igav.
Üks oluline tegelane on soome jonn. Kord näiteks pannakse mehed karistuseks ja veidi ebaõiglaselt tunniks ajaks seisma, nad ei lase end alanud pommitamisest häirida, karjumisest ja uuest käsust hoolimata, ja seisavad sirgeselgselt edasi. Jäävad isegi ellu. Oi, küll siis teised soome mehed vaatavad neid suure austusega. Tõeliselt tubli kangekaelsus! 🙂
Raamatust saab muuhulgas ka päris hea pildi selle kohta, kuidas soomlased Teises maailmasõjas sõdisid. Kord võtavad nad näiteks vangi ”oma”, Karjala-soomlase, kes venelaste poolel võitlema peab. Kord tungivad nad esimest korda venelaste maale, see tähendab, on Karjala tagasi võitnud, edasi on ”imelik tunne, nüüd oleme päriselt Venemaale jõudnud”. Sellised episoodid õpetavad ja kinnistavad ajalugu.
–
1955. aastal tehtud soomlaste (kultus) filmi ”Tundmatu sõdur” pole ma juhtunud nägema, ega ka mitte uuemat, 1985ndal tehtud filmi. (Raamatu esimene, lühem versioon kannabki seda nime, “Tundmatu sõdur”, on ka eesti keelde selle nime all tõlgitud.)