“Sametjänes”
“Sametjänes”, Margery Williams. Tlk Piret Carson. Koolibri 2015, 30 lk.
Eestis pole “Sametjänes” minu meelest kunagi sellist staatust saavutanud kui Ameerikas. Nii pole imestada, et ma küll TEADSIN, millest lugu kõneleb (lühidalt on see antud alapealkirjas: “Lugu sellest, kuidas mänguasjad saavad tõeliseks”), aga ma ei olnud seda lugu veel sõna sõnalt KOGENUD.
Nüüd läks nii, et kuulasin jäneseloo ära ühel õhtul ingliskeelse unejutuna (olen märganud, et nüüd, kui mul enam pole ümber väikesi lapsi, kes minult unejutte tahaks, meeldib mulle endale unerežiimile minekuks lastejutte kuulata või lugeda). Järgmisel õhtul lugesin eestikeelset versiooni, Catherine Zaripi nostalgilistes beežides toonides illustratsioonidega.
Võimalik, et selline lugu jõuabki hingesügavusse just täiskasvanul, kes ringiga tagasi lapsepõlveteemades. See on lugu mänguasjamaailmast ja selles loos on kurbust, kohe alguses. Mina tajun loo algust nukrana küllap ka tänu sellele, et olen pealt näinud Ameerika laste jõule (“Sametjänese” originaal ilmus 1922, siis arvatavasti polnud jõulud nii hullud kui minu kirjeldatud stseenides raamatutes “Minu Ameerika 2” ja “Minu Ameerika 3”): tüüpiline on olukord, kus jõuluks saadud kink küll lahti käristatakse, aga sisu visatakse nurka ja jääb kusagile mänguasjade kultuurikihtidesse, kus laps teda mitte kunagi ei märka…
Edasi tulevad dialoogid sellest, kas on võimalik olla päris. Mida tähendab olla päris? Vana kiikhobu ütleb sametjänesele: sa saad olla päris, kui inimene sind armastama hakkab. (Ma tean, et seda dialoogi tsiteeritakse inglise keeles palju, näiteks pulmades vastastikkusi armutõotusi ette lugedes.)
Läheb nii, et Poisile pistetakse ühel hetkel sametjänes kaissu. (Kuhu aga jääb kaotsi läinud kaisukoer, see jääbki lahtiseks ja kui ma kogu loos üldse midagi kritiseeriksin, siis: just seda ripakil liini.)
Igatahes on “Sametjäneses” mitu sellist kohta, mis on võimelised minus pisarareaktsiooni tekitama. Mõtlen oma lapsepõlve mänguasjadele. Kes neist oli päris, kelle ma armastasin elavaks? Jaa, neid oli. Just nõnda läks, nagu ütles vana kiikhobu: kasukas kallistamisest kulunud, nina logisemas ja silmad välja kukkumas, aga see ei lugenud midagi…
Kas teie teate, kuhu jäid need mänguasjad, mille te elama armastasite? “Sametjänese” loos käsib arst jänese põletada, sest ta oli haiguse ajal Poisi kaisus (pisikud!). Jänes jääb küll ellu (või peaks ütlema: muutub elavaks) ja pääseb. Mina mäletan oma kaisukoera Lontut viimase pildina keldri aknast paistmas, seal ta oli oma siniseks oksüdeerunud ninaga ja rabedaks muutunud kestaga. Mina läksin ära ülikooli, ning ühel hetkel Lontut enam ei olnud, kelder oli tühjaks tehtud.
Aga minu hinges on ta ikkagi elus. Ja selliste lugude lugemine, nende mõtete mõtlemine on justkui puhastustuli hingele, midagi väga elusat ja ilusat.
Oma laste kaisuloomad hoian ma aga ka füüsiliselt alles.