„Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“
Jonas Jonasson, „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“, Varrak 2009, 312 lk.
Mäletan, kui mu 15aastane tütar nautis Ivar Orava mälestusi ja ütles, et tänu sellele raamatule sai ta ajaloost palju teada. Allan Karlsoni tegelaskuju on täpselt sama üle võlli ja sama tänuväärne ajalootutvustaja nagu Ivan Orav.
Päris alguses… esimestel lehekülgedel ei saanudki ma kohe aru, et millest see suur kiituselaul. Noh, hüppas tuhvlitega mees aknast alla, tammus lilledes ja mõtles kirikuaias, noh? Mis see on, et kui mina kirjutan guuglisse “Hundred year old..” siis googel näitab mulle kohe selle raamatuga seotud küsimusi (isegi et “kes see oli, kes saja-aastaselt aknast välja hüppas?” Legend liigub!).
Aga siis hakkas vaikselt teksti võluvägi mõjuma, selgus, et see saja-aastane on ikka natuke ebakonventsionaalne ja spontaanne, et mitte öelda, täitsa pätt.
Kahel tasandil toimuvate lugudega kipub ikka nii olema, et liinid hakkavad omavahel konkureerima, tahaks ühest üle hüpata. Alguses huvitas mind palju rohkem tänapäev, maikuu aastal 2005 ja lahti rulluvad sekeldused, mis peagi kriminaalseks keeravad. Mis sellest Allani eluloost ikka… lugesin vahepeatükid ära, sain aru, et selline Ivan Orava moodi mees, kes kõikjale jõudis, ja veel kaugemale kui Ivan Orav, päästis kindral Franko, leiutas Trumanile tuumapommi, lekitas selle Stalinile, päästis Mao Ze Dongi naise, hüpitas Kim Jong Ili jala peal ja põhjustas talle lapsepõlvetrauma, põletas maha Vladivostoki, korraldas USA ja N. Liidu võidurelvastumise lõpetamise ja veel palju muud… Mingil hetkel hakkasin ma tema elulugu isegi rohkem nautima kui 2005. aasta sündmusi, kuigi need olid ka sama napakad.
Ja tegelaskujud olid kõik elus, omamoodi isiksused, kellele just parasjagu värvi lisatud. Allan Karlson ei olnud mitte kunagi kuri (välja arvatud siis, kui rebane ta kassi minema viis), ei pabistanud kunagi, armastas pürotehnikat ja rahu (paradoks, aga usutav!). Tsiteerin mälu järgi kahte Allani mõtet: “Miks nad küll nii palju vaeva nägid üksteise mahatapmisega? Oleks nad natuke oodanud, oleks nad nagunii kõik ära surnud.” Või: “Ja nad olid kindlasti parempoolsed, või vasakpoolsed, niipalju oli Allan aru saanud, et keskel ei osanud inimesed olla.”
Kujutan ette, et raamat on kirjutatud iga natukese aja tagant napsu võttes (võimalik, et eksin, aga nii ma miskipärast kujutlen). Napsuvõtmine on Allan Karlsoni meelest maailma rahu tagamiseks väga oluline ja absoluutselt kõik maailma konfliktid saab tema teada pudeli viinaga lahendada (heake küll, vahel võib ka mitu pudelit kuluda, näiteks Iisraeli-Palestiina puhul). Mis iganes olukord kimbutab tema elus, alati oskab Allan näha pimedusest paistvat valgusekiirt: kusagil saab süüa ja küllap ka vägijooki. Kui teda värvatakse USA spiooniks, on ta muidugi nõus, eriti kui seda tähistatakse ka… Ja kui president pakub seepeale kohvi ja konjakit, arvab Allan, et kohvi võib president endale võtta ja talle parem topeltkonjaki anda. Kui ta aga GULAGist põgenedes peab otsustama, kuhu minna, otsustab ta minna Põhja-Korea riigijuhi juurde… sest riigijuhtide juures saab kindlasti midagi head süüa ja juua.
Elu põhiväärtused on siin raamatus paigas, kuigi tavamoraalist võib esineda omamoodi kõrvalekaldeid!