”Rekonstruktsioon”

”Rekonstruktsioon”, Rein Raud. Kirjastus Mustvalge, 2012, 264 lk.
Omalaadne krimilugu, surmamineku müsteerium.
Peategelane on mulle sümpaatne, juba esimeste lausetega suudab ta mind haakida: vähki suremas vanem mees, oma elus mõnes mõttes rahusse ja vaikusesse jõudnud, tal on vaid üks missioon, võimalikult arusaadavalt lahti harutada see, miks neli noort inimest end ühiselt-rituaalselt tapsid. Üks nendest oli tema ainus tütar.
Kogu loo jutustamine toimubki tagasivaatavas perspektiivis. Omaenda elu meenutamine. Ja vaikselt harutamine, kohtumine inimestega, kes ta tütart teadsid, nende inimeste sõnade abil olukordade rekonstrueerimine. Kuigi teises stiilis, aga siiski – mulle tulevad meelde raamatud ”Meie pole süüdi” ja ”Me peame rääkima Kevinist”, seesama õõvastav küsimus on kõige kirjeldatava taga, et mis küll läks inimese kasvamises valesti. Miks läks see noor neiu ususekti, või kuidas seda nimetada, igatahes rituaalne ühine siit ilmast lahkumine on ju määratletav usuhullusena.
Võib öelda, et oma toonilt on see melanhoolne raamat, aga mitte melodramaatiline. Olukord on kurb, aga olusid arvestades on peategelane ikkagi eluterve: ei ole liigset targutamist ega kellegi süüdistamist. Võibolla sellepärast ta nii sümpaatsena mõjubki.
Ka tema tütar Anni on sümpaatne. Kaasasündinud õigustajuga, maailmaparandaja tüüpi. Sündis ta peresse, kus ema poolt valitses tõusikute ja nomenklatuuri vaim. Perekond vaidles näiteks pikalt, milline välismaa päritolu nukk kooli kaasa anda, kui oli lemmikmänguasja-päev… ja laps viis vaikselt kaasa hoopis narmendava kaisukoera. Sest see oli õige. Lapsepõlve jooksul pidi ta ühiskonna muutust pealt nägema, ka seda, kuidas punased õpetajad sinimustvalgeteks muutusid. Kuidas see mõjutab tundlikku hinge? Neid otse esitatud küsimusi tekstis (palju) pole, aga mina hakkasin sellele mõtlema küll. Pärast keskkooli läks Anni Prantsusmaaale ja sattus uurima prostituutide teemat, nende seas isegi elama, käis tädi juures Rootsis külas, ja igal pool kordusid küsimused jumala kohta. Mida tähendab ”kui jumal annab”? Sellise küsimuse esitas ta näiteks ärimehele keset õhtusööki, tema äripartnerite ees.
Kõik need lood on jutustatud läbi vahenduse, sest isa käis ja uuris ja suhtles nendega, kes ta tütar tundsid. Tasapisi hoomab lugeja sisse teadmine, et tegelikult pole ta ise oma tütart kunagi õieti tundnud. Juba see, et tütar sündis siis, kui emal-isal aega polnud ja vanaema aitas teda kasvatada… Ma arvan, et selline pealtnäha-pere-tegelikult-võõrad on meie peredes väga sage olukord, ja tänapäeval veel rohkem (raamatu tegevus toimub meie mõistes lähiminevikus, seega ajas, kui ei olnud nii tugevaid netikogukondi kui noortel praegu on). Isad ja emad ei teagi enam tegelikult, kes nende lapsed on. Ja noor põlvkond üritab kogu selles kirevas inforägastikus ehitada üles oma identiteeti.
Raamatu teine pool läks aina pahaendelisemaks… Nojah, oli ju teada, kuhu see lõpplahendus jõuab. Viljandimaal Kaskedetaguse talus toimetab üks omamoodi kommuun ja elu mõtet otsiv tütar Anni on kolinud sinna kommuuni elama. Miskipärast tuleb mulle lugedes meelde üks ütlus, ”kui konna vaikselt keeta, ei saa ta sellest aru, ei suuda põgeneda”, see üheskoos hulluse üles kruttimine meenutab just konna keemaminekut. Tõsi, üks neist suutis keevast supist põgeneda ja tema kirjeldabki meie peategelasele, isale, kõike seda, mis toimus. Täiesti usutav, et inimesed suudavad teha endast vahakujud ja nendega samastuda… see oli samas nii õõvastav, et ma ei taha praegu kirjeldamiseks üle lugeda. Midagi väga usutavat ja väga kohutavat… ja samas omamoodi lohutavat on selles ka. Vähemasti ei olnud Anni oma surmas üksi, nii nagu peategelane, isa, seda olema peab.
Raamatus on ka lausepärle, jagamiseks siia kaks:
”Kui Jeanne d’Arc oleks pidanud enne tegutsemist projekti kirjutama, oleks Pariis praegu Inglismaal.”
Ja: ”surnuaedades ei tunne ma mitte surma, vaid igatsuse lähedust”.