„Raudrästiku aeg“
„Raudrästiku aeg“, Indrek Hargla. Raudhammas 2016, 352 lk.
See raamat oli mul ammu radaril ja lugemisplaanis. Pole just palju autoreid, kes julgeks minna tuhat aastat tagasi – aega enne seda, kui ristisõdijate laine siiamaile jõudsid.
Mind natuke häiris Hargla maailmaloome juures tema seksism, kuigi sain aru, et see pole üldse autori süü, et elu oli selline. Võibolla lihtsalt ei olnud ma sellises tujus, et lugeda naisorjadest ja liignaistest ja külalisele antavatest voodisoojendajatest jms. Igatahes kes soovib ajalooainelist erootikat lugeda, siis sellele väga sobiv teos.
Kui raamatu kinni panin ja nädal hiljem meenutasin, siis kõige tugevamalt oligi meelde jäänud stseen, mismoodi sõjakäigult tulles orje jagati, rõhuga naistel. Usun, et nii võis see käia küll. Ja geneetika seisukohalt olid need naabritevahelised röövretked vajalikud verevärskendamised. Autor kirjeldab, kuidas ”võõra lõhnaga” uus liignaine meest erutab. On ka päris otse öeldud, et vangid on toodud verevärskendamiseks. Turjakas meesori on pakkumisel, ”ta võib ühe ööga kümnes naises samasuguste hiiglaste seemne kasvama panna”.
Selles kunagises maailmas on väga kindlad kombed ja reeglid, enamik neist on Hargla ise välja mõelnud. Näiteks pole vabamehel kombeks pidada rohkem kui kahte orja ja kolme liignaist (või oli see vastupidi) ja liignaisi ei anta juurde neile, kes pole oma naistele lapsi teinud. Liignaiste lapsed on täpselt samasugused pärijad kui esimese naise lapsed. Olulisel kohal on nõiad ehk Toone-eided, kes tegelikult võivad olla ka noored tüdrukud. Nende väljaselekteerimine algab noores eas, teatud näitajate, näiteks unenägude järgi. Nad võetakse siis pere juurest ära, elama Toone-eitede juurde. Ja kui on selgunud, et tüdrukust saab asja, siis on ametiriituse osaks magada 12 noore malevlasega. Rasedaks nad ei jää, oskavad hoiduda. Huuh. On ikka süsteemid ja fantaasia. Või on selle kohta kusagil folklooriainest, millest ma kuulnud pole?..
Natuke häiris see, et ma võtsin raamatu ette teadmisega, et see on ajalooline krimka. Just nii oli välja kuulutatud kaanel. Muidugi teadsin, et selle aja kohta meil kirjalikud andmed puuduvad. Säilinud kroonika on ajast, kui muinasaeg läbi sai ja risitsõdijatega koos saabus siia munk Hendrik, see kirjaoskaja ja kirjutada tahtja, kelle iga sõna meie ajaloolased tsiteerivad ja tõlgendavad.
Aga mis oli enne?
Sisuliselt on “Raudrästik” ulmekas, muinasajast rääkiv muinasjutt, mitte ajalooline romaan. (Ja kas seda ka romaaniks saab nimetada, sisuliselt on siin neli sama peategelasega pikka jutustust, aga see selleks.)
Ma arvan, et paljuski on autori fantaasialend õigetel radadel.
Kui mujal võtsid just naised esmalt ristiusu omaks, pehmelt ja armastusega, põnevusega, siis küllap oli see ka Eestis nii. Ja kõlab loogiliselt, et kohalikud sellest ristiusu-asjast omamoodi aru said. Nii võiks ju olla küll, et kuninga armuke arvab, et ta peaks mungale igal hommikul pihtima, jutustades ümber oma öised seksistseenid. Ja kuna ihu tuleks enne kirikut puhtaks saada, siis võiks ehitada sauna ja kiriku kokku, ja mehed-naised osaleks seal muidugi koos ja paljalt. (Vaat ei tea, kas Eestis olid toona segasaunad, meie kandis Võrumaal käib küll kogu küla kokku segasauna ja nii on see olnud nii kaua, kui mäletatakse. Aga näiteks Setomaal mu meelest ei käida segasaunas, on ikka naiste kord ja meeste kord. Küllap on keegi seda ka piirkonniti uurinud.)
”Raudrästiku…” juures meeldiski mulle seesama, mis ka häiris, nimelt see hoogne maailmaloome, selle side tegeliku ajalooga. Näiteks Kaali järvega seotud legendid, tasapisi avanev peajumal Ukuga seotud süsteem, ruuniraamatud, Uku-taadi ja ristiusu-jumala sarnasused ja erinevused. Raamatu peategelast, Veelinde (ehk Viljandi) kuninga taretarka (kuninga nõunikku) Aotõivu huvitab see Jeesus-jumal väga, üheks ta sõbraks saabki ristiusu rändmunk. Ja pole ju veel välja kuulutatud ristisõdasid siia suunda, niisoos toimub uue usu imbumine siia vaikselt ja normaalselt.
Meie enda maailmasüsteemis on aga kõik olemas, seda pole veel ära lõhutud. Meie usu epitsenter ongi Kaali järv, see koht, kus Uku kunagi maa peale tuli. Ja sinna ”kahiti” Toone-eitesid kui eriti väärtuslikke ande… Ahjaa, igasuguseid uusi sõnu kasutab Hargla täie enesekindlusega ja nendega tuleb lihtsalt harjuda. ”Kahimine” on ohverdamine, see käib elu juurde. Õiguse mõistmisel ja kuritegude uurimisel osalevad vandemehed, kõige olulisem vahend on ”raua katsumine”: kui õigust rääkiv inimene võtab kuuma raua kätte, siis see ei kõrveta teda või kui ka kõrvetab, siis see paraneb kiirelt. Aga valevanduja saab kohutavad haavad.
Kirjutasin päris palju välja sõnu, millele tausta juurde otsida. ”Uku tund” on vist öö esimene pimedaim tund. ”Väevesi” on vist salajane rohi nõidadel ehk toone-eitedel. ”Arbujad” on ennustajad, selgeltnägijad. ”Kihlakunnad” on kihelkonnad. ”Svealased” on rootslased (raamatu ees on ka kohaliku kandi kaart spikriks). ”Kiusu-Kiur” on vist Hargla enda väljamõeldud kiusatustesse ja jonni meelitav tegelane
Aga kriminull?… Kohati oli mul neid õukonna-intriige keeruline jälgida. Kohati ei osanud arvestada raamatu reeglitega (lubatud on ka teatud esoteerilised argumendid). Maailmaloomele annaksin täispunktid, ka esoteerika pool meeldis mulle (nagu ka Hargla ”Meriväljas” ja ”Süvvahavvas”), aga väga suurt ahhaa!-elamust ma kriminaalsetest käikudest siiski ei saanud.
Rääkisin raamatust ka ühe tuttavaga, kes oli ”Raudrästikut” ammu lugenud. Tal oli aastate jooksul isegi meelest läinud, et tegu oli krimkaga. Aga maailmaloome, see oli muidugi meelde jäänud!