”On raske vaikida ja laulda mul. Raamat Artur Alliksaare elust”

”On raske vaikida ja laulda mul. Raamat Artur Alliksaare elust”, Margit Mõistlik. Menu Meedia 2023, 222 lk.
Ilus kurbsinine raamat, haakub hästi selle meeleoluga, mida Alliksaare mainimine minus tekitab. Lugesin raamatu läbi ja mõtlesin: aga ikkagi ei suuda seda kummalist inimest mõista. Kes ta oli, miks ta niimoodi oma valikud tegi?
Justkui ise korraldas end vangilaagrisse. Justkui ise andis oma parima, et amnestiaga mitte välja saada: saatis vangilaagrist 1952. aastal kirja prokurorile ja siseministrile, kinnitades üle, et astus Saksa sõjaväkke vabatahtlikult… miks ta küll selle kirja saatis? Samasuguseid kentsakaid väljakutsuva käitumisega juhtumeid on ta eluloos mitmeid. Mõtlesin, et ehk saan siin raamatus kirjeldatu põhjal paremini aru, mis küll tema sees toimus. Aga autor ei libastu spekuleerimise ja hüpoteeside maailma. Ta kirjeldab seda, mida ta teab, ja mitmes kohas jõuab ta selleni, kust edasi ongi mõistatus.
Ja vägagi ootamatutes kohtades on see mõistatuse sein ees, mitte ainult Alliksaare käitumise motiivide juures. Näiteks mitte leegi ei tea, kus Alliksaar üksvahe elas… kuigi teda teadsid paljud, oma eksentrilise käitumisega oli ta legend Tartus.
Kui palju tema luuletusi tuulde jäi, kui ta neid lihtsalt kirjutas ja kinkis? Kui palju jäi neid tulle, kui nende maja ära põles?…
Ja mismoodi ikkagi kaks ilma sissetulekuta humanitaari suutsid varemetele maja (õigemini kuurikese) ehitada ja seal elada, kui tuul tõmbas ja põrand oli mullast. Uskumatu.
See elusaatus tundub mõnes mõttes täiesti traagiline, aga samas on selles ikkagi mingit omamoodi õnnelikku värvi. Ta leidis endale elu armastuse, sai lapse. Tundub, et ta oli täiesti kindel enda andes. Ja ta võttis maailma mingi väljakutsuva… oli see siis mängulustiga või trotsiga või torkimishimuga…? Mõni õnnetu juhtum tundus tõesti õnnetus (nagu majapõleng), aga mõni tundus ta enda iseloomu poolt ellu kutsutud olevat.
Ta suri vaid 43. aastaselt. Matus oli pisike. ”Variseid ja nahahoidjad,” kirjutas noor tuline Ave Alavainu, kes oli üks neist vähestest, kes matustel osales. (Samas, paljud kultuuriinimesed olevat olnud suvisel ajal Tartust ära ja sel ajal ei levinud ju uudised nii kiirelt kui praegu.) Ain Kaalepi figuur on oluline positiivne kultuurihoidja, ja samuti Alliksaare naine Linda, kes mehest jäänut hoidis, trükkis sisse, sorteeris…
Tekstikildude vahel on raamatus ka luuleread. Kummalised, sõnamängulised, nagu nad on.
Raamatu pealkiri on mu meelest oma paradoksaalsuses väga tabav fraas tema loomingust. ”On raske vaikida ja laulda mul”…