“Naine aknal”
“Naine aknal”, J. Finn, tõlkinud Eve Rütel. Tänapäev 2018, 470 lk.
Kogemata tõin raamatukogust ühe asemel lausa mitu naabritega seotud põnevikku ja andsin vanale sõltuvusele järele… Päris huvitav on veeta öö hämaras toas oma sõltuvushäire küüsis (no mida see krimkade lugemine muud on :)) ja elada kaasa hämaras ruumis elavale peategelasele, kes ei julge pärast üle elatud traumat kodust välja minna ja otsib teed oma alko- ja ravimisõltuvuse maailmas.
Raamatus on võimalus elada sisse ühe konkreetse foobia (agorafoobia) põdejate hingeelu sisse. Ma arvan, et see on vist küll kõigile raamatukoidele kuigivõrd arusaadav: miks minna kodust välja, kui oma kodumaailm ongi kõige turvalisem koht? Peategelane ei loe küll ühtegi raamatut, seeasemel jälgib naabreid, elab foorumis, vaatab üle vanu filme. Ja hoiab end oma neljakorruselise maja kinniste akende taha ja teeb vahel psühhoteraapilised neli sammu tagaaias, enne kui paanikahoo saab.
Ma olen ise käinud New Yorkis, Harlemi linnaosa “4-miljoniliste” majade tänaval, umbes kujutan seda luksust ette… Tõsi, see jäi segaseks, mis park see seal majade vahel oli ja kuidas sai ühest majaaknast teise vaadata “läbi pargi”. Harlem on Central Parkist põhja jääv linnaosa ja just see Central Parki ääristav majade regioon ongi see rikkurmajade regioon, põhja poole läheb getoks. Igatahes kusagil seal “läbi pargi” vaatab endine psühhoterapeut Anna teleskoopkaamera abiga oma naabrite elusid ja vahepeal guugeldab juurde ka. Vahepeal võtab kõnesid oma eksmehele ja lapsele, kes on kusagile mujale kolinud.
Nojah. Mida rohkem sa põnevikke loed, seda rohkem oled sa juba neid maailmu kogenud ja alati tuletab miski midagi mälupõhjast meelde. Ebausaldusväärse tunnistuse juhtum, oma foobiast ülesaamise juhtum, teisikute peegeldumise juhtum, hullumeelsuse kahtlustamise juhtum, foorumisõbra usaldamise juhtum jne jne. Aga sa ikkagi soovid petta saada ja uskuda seda juhtumite mängu, kuhu sind seekord kaasa võetakse…
Praegu üle lehitsedes oskan öelda seda, et raamat on hästi sõnastatud ja tõlgitud, siin on teatud sõnastused, millest alles lõpu eel ja takkajärgi on võimalik aru saada: pidi olema öeldud just nii ja mitte teisiti, sest peategelase maailmas on see just nii ja mitte teisiti. Küll aga jääb mulle üle lehitsedes silma kõige esimene peatükk, hoopis üks suvaline teine naabrinaine oma afääriga, millel polnud kogu süžee jaoks mitte mingisugust vajadust. Samas, eks ta tekitas lugejas esimese arusaama kentsakast peategelasest, kes nautis vuajerismi. Ja muidugi vastas põnevikusõltaste esmasele vajadusele: juba esimestest lausetest peale oled olukorras, kus ei saa hästi pooleli jätta.