“Nad tulid, et jääda”
“Nad tulid, et jääda”, Mark Edwards, tõlk Lii Haugasmägi, Pegasus 2019, 364 lk.
See oli korralikult rahuldust pakkuv krimka mu jaoks.
Alguses tundus, et kõik see lugu on aimatav lõpuni välja. Juhtuma hakkab jama, aegluubis rongiõnnetus, kus on selge, et “Pahad on pahad ja head on head!” Nagu Nukitsamehe nõialaulus.
Ja see tunne otseselt ju ei petagi, aga samas kunagi lõpu eel viskab järsku sisse: “Aga võibolla pahad on hoopis head?” Aga võibolla on head võimelised paha tegema? Kõik oleneb ju olukorrast.
…Tegevus algab avatud aedade päeva õhtul. Minategelane on ideaalne poissmees, juba natuke vanapoisi lõhnaga perfektsionist, kes elab oma kassiga oma ideaalses majas, mille on filigraanselt oma kätega renoveerinud, ta tegeleb heategevusega, on parasjagu kuulus, parasjagu rikas… Ja aiaukse vahelt piilub viimasel minutil sisse üks naine, kes küsib, kas võiks veel vaatama tulla.
Alguse-stseenist peale hakkab üks suur eelaimdusega mängimine. Üks krimkade võlusid on minu jaoks see pahaendelise ootuse kruvimine.
Mulle meeldis antud loo juures see, et mitte kedagi füüsiliselt ja pikalt ei piinatud, mõrvasid tuli mõni ette küll, aga need käisid kiirelt ja mõni neist oli olukorrast tulenevalt täitsa arusaadav 🙂.
Aga lisaks mõrvadele oli kogu selles loos ka teistmoodi kuritegevus. Ma pole varem niimoodi mõelnudki, aga… need, kes on oma kodu oma kätega ehitanud, saavad sellest aru küll. Kui piinav ja kohutav kuritegu võib olla, kui unistuste naise järel kolivad sisse ämm-äi, kes vahetavad voodi teise vastu (antiigi asemel IKEA 🙂, ei lase vetsus vett peale, panevad kassi meelega kinni…
Oh, see kass. Ma juba enamvähem esimesest peatükist peale teadsin, et sellele kassile tuleb pöialt hoida. Ja lootsin, et ta tuleb sellest “aegluubis toimuvast rongiõnnetusest” eluga välja.
Ja meie ideaalne mees oma kassiga, mis temast lõpuks saab… ma ei saa seda öelda, eks. Aga minu jaoks oli selle raamatu viimane peatükk ja viimane lause kuidagi nii hea. Sai üllatust, sai arenguromaani. Sai mõelda, mis nüüd edasi saab sealt, kus lõppes viimane lause.
PS. Raske on põnevikest kirjutada. Tahaks jagada, arutada, aga ei tohi ju spoilerdada.