“Minu harakamõrvad”
“Minu harakamõrvad”, Anthony Horowitz, tõlkinud Martin Leis. Kirjastus Tänapäev 2022, 544 lk.
Tegevus toimub täpselt selles valdkonnas, kus mina oma palgatööd teen, kirjastuses. Ja raamatu algus kirjeldab hästi seda mõnusat tunnet, kui toimetajale on saadetud täiskäsikiri ja ta kerib end esimeseks lugemiseks kusagile diivanile…
Muide, lugesin ennist Goodreadsi arvustusi (raamatul on ligi 16k arvustust!) ja mulle meeldis üks lugu. Keegi inglisekeelne oli selle raamatu audioraamatuna salvestanud ja ilma sisututvustust lugemata mingil hetkel kuulama asunud… Täiesti usutav, ka mina olen audioraamatutega niimoodi teinud, eriti kui on žanr teada: kui krimka siis krimka, tuleb lihtsalt otsast proovida, kas sobib! Ta oli küll natuke imestanud ebatavalise isikliku sissejuhatuse pärast, aga mõelnud, et noh, eks toimetajale oli ka väikest egotrippi vaja… Ja nii ta siis kuulas ja elas sisse loosse, 1950ndate keskpaiga Inglismaa väikelinnaelusse… kaheksa tundi kuulamist hiljem, kui talle just-just hakkas tunduma, et kulminatsioon on lähedal, kuigi tõesti ei oska veel pihta saada, kes on mõrvar… hüppab järsku seesama toimetaja sisse! Misasja?! Mis mõttes lõpupeatükid on kadunud, nalja teete või?!… Ja siis alles märkas ta, et pool raamatut on veel kuulamata ja see on vist mingi vääga imelik lugu…
Paberraamatut lugedes niisugust ehedat šokki kogeda ei saa. Me saame kohe aru, et siin on topeltmäng. Kõigepealt korraks tänapäev ja siis algab käsikiri. (Muide, olen üdini tänulik, et kellelgi ei tulnud pähe ideed panna käsikiri kursiivi. Kõik uuringud näitavad, et kursiivi on vastik lugeda ja loetavuse protsent väheneb. Seeasemel on võetud lihtsalt täiesti teine fondiperekond. Aga see, et raamatu keskel olev käekirjaline kiri oli peaaegu loetamatu käekirja-fondiga, selle üle tundsin küll meelehärmi. Need kolm lk oli raske töö, aga ei saanud ju vahele ka jätta…)
Mina jäin raamatuga rahule. Meeldis nii 1950ndate vana hea Inglismaa külaelu (kus politseiülem sai oma naise tujust aru tema kudumisvarraste liikumise kiiruse järgi) kui 2010ndate Londoni kirjastusilm (kus peategelane toimetaja Susan toob sageli näiteid maailma krimikirjandusest, lihtsalt jutujätkuks). Huvitav on ka see, kuidas üks lugu teist peegeldab: nii see ju on, et autor ehitab alati oma loo mingisuguste prototüüptegelaste ja -kohtade peale, tavaliselt me sellele ei mõtle, aga siin tuleb meil nende peegelduste kaudu lahendada “kaduma läinud peatükkide” juhtum ja võimalik uus mõrvalugu.