“Minu Egiptus”, Sandra Peets. Petrone Print 2018, 214 lk + 16lk fotopoogen.
Mul on meeles, et otsisime päris pikalt sellesse sarja autorit, kes kirjutaks Egiptusest. Takerdusime probleemi, et tahaks ühes raamatus kõike: nii kuurordielu kui ka vana Egiptust, nii turistidele nippe kui ka adekvaatset ülevaadet maailma ühe kõrgkultuuri järeltulijaist, teisalt tänapäeva islami-araabia elu. Ja oleks tahtnud Egiptuse olustikku vaadata ühtaegu nii seest-detailirikkalt kui väljast-kontekstiasetavalt!… Võib öelda, et lõpuks saimegi, mida ootasime. Sandra Peets on teadlase taustaga, on elanud rannakuurordis, aga ka sisemaal Kuningate Orus, on abielus egiptlasega, on ise korraldanud ka reisifirmat, mida veel soovida!
Loo alguses on Sandra 14, jutuks tema elu esimene Egiptuse-reis, päris ausalt: kuidas on kogeda ahistamist tänavatel. Lubadus mitte rohkem tagasi tulla. (Ma arvan, et seda on paljud lubanud, ja hiljem lubadust murdnud.) 24aastaselt tuleb ta tagasi ja tekib, ühesõnaga, sõprus, ühe kohaliku rohesilmse noormehega. Ja nii see läheb, rahulikult arenev distantssuhe, lõpuks otsus kolida Egiptusesse.
Tekstis on kohati tunda Sandra (täiesti arusaadavat) feministi-kompleksi. Ärge me mõelge, et ta on millestki loobuma pidanud. Ja tema mees pole tavaline mees. Ma tegelikult usun küll, ja saan aru, et see probleemistik on tema elu oluline osa. Sandra ei oska näiteks eriti süüa teha, aga muidugi küsivad mehe sugulased esimese asjana mehelt: “Kas ta ikka hoolitseb su eest hästi?” Läheb aastaid, kuni tekib tolerants sellisteb küsimuste suhtes, ja tegelikult ka toiduvalmistusoskus, raamatus on lõpuosas ka jagatud köögitarkust.
Igatahes avab see raamat niivõrd palju kilde ja kihte. Mina olen täpselt see inimene, keda huvitab islami kultuur, aga kes tahaks sinna minna nähtamatuks tegeva mantle abiga (ja mida see raamat muud on?). Ei pääse Sandra ka juba mehenaisena kohaliku kultuuri ebameeldivamast poolest: kauplejate ja rikšajuhtide pealetükkivuse eest, sest kui oled blond, siis ei saa sa eales sama vastuvõttu kui kohalik naine… Samas on juttu palju ka kohalikest naistest. Kui Sandra elas tõelises Egiptuses ehk Luxoris (Kuningate Oru ajaloolises linnas, kust turistid vaid kiirete bussireisidega läbi käivad), siis sai ta kogeda, kuidas just kohalikud naised teda kritiseerisid ja kaudselt ründasid. Samas on tema loos (sugulaste ja tekkinud sõprade hulgas) päris palju neid naisi, kes on iseseisvad ja julged.
Enne, aga ka pärast Luxorit elab Sandra Hurghadas, kuigi see on “turistikas”, on valgel inimesel seal lihtsam oma koht leida. Sealt kooruvad majanaabrite ehk teiste välismaalaste lood. Meeldejäävamad on pensionipõlves naised, kes abielus endast tublisti nooremate egiptlastega, mõni näeb oma meest kord aastas, mõni mitu korda aastas, aga peab igakuiselt seda külalisabielu ülal. Kes teab, sel mehel võib maal ka teine, kohalik naine olla…
Siin raamatus on rohkem kui teistes “Minu…” sarja islamimaid puudutavates raamatutes juttu detailidest ja taustadest, mis puudutab kultuuri. Eks siin lööbki välja Sandra kultuuriuurija taust. Tundub, et ma ei ole nii tugevat käsitlemist sarjas enne näinud näiteks klannikogukondade sugulusabielude kohta, või lahutuste kohta, või abielukoormuse kohta (noormehed peavad naisevõtuks väga palju kulda kinkima!) või abielueelsete nn tüdrukupidude kohta (need on eelkõige seotud iluprotseduuridega, eriti hennamaalingutega). Pikalt on juttu – ühe konkreetse tegelase varal – islamiterrorismist. Aga ka kopti kristlusest, mis on üks varakristluse suund. Ja nii edasi…
Ma noppisin üles ka mitu praktilist vihjet, näiteks kui on vaja mingeid fraase või žeste, mille abil tüütust kaupmehest lahti saada, kui ma oma elus lähen Egiptusesse (kunagi olen käinud ja päris seda ma ei vandunud, et kunagi enam ei tule). Noppisin üles ka Sandra soovituse: kes soovib (suhtelistlt) kiirelt kogeda (suhteliselt) tõelist Egiptust, peaks võtma ette Niiluse kruiisi.