“Mina olen enda oma”
“Mina olen enda oma,” Juhani Püttsepp. Illustreerinud Kristi Kangilaski. MTÜ Lastekaitse Liit 2017, 42 lk.
Raamat sellest, kuidas ebameeldivates olukordades end mõista ja kuidas oma piire seada. Õpetused ei ole otsesõnalised, pigem on siin lihtsalt kirjeldatud valmilikud sümboolsed lood (kõik õnneliku lõpuga) ja läbi nende lugude saab laps kogeda äratundmist, toetust ja lahendusi. Kõige olulisem tarkus on sõnastatud viimase, kaheksandanda loo moraalina: “Alati leidub keegi, kes aitab.”
(Muidugi läheb see tarkus natuke vastuollu looga, kus poiss on tark ega lähe nn kommionu autosse kaasa… Kust peaks minema piir usalduse ja usaldamatuse vahel? Aga kes on öelnud, et elu lihtne peaks olema? Siiski arvan, et selliste situatsioonide läbimängimine ja -arutamine aitab lapse sisetundel ja hindamisoskusel areneda…)
Kõige mõjusamalt jäi takkajärgi meenutades mulle meelde lugu, kus naabrivanamees tüdrukut seeliku alt käperdab. “Halba saladust ei pea hoidma,” ütleb loo moraal. Kraad mahedam, aga samas palju sagedamini ette tulev lugu on tüdrukust, keda võõras inimene hooga kallistas. Oli see kallistaja-mees, kes oli, aga: lapsel on õigus tunda end puudutatuna. Tal on õigus mitte tahta kallistatud saada.
Natuke muigama pani lugu, mis õpetas, et ujudes tuleb ka lastel kanda ujumisriideid. Et siis oled nagu suur inimene. Samas, lapse maailma persspektiivis, see on tõesti üks asi, mis selgeks tuleb saada. Meie maailmas on kohad, mida me oma kehadel tavaliselt teiste pilgu eest varjame.
Aga natuke häirivalt mõjus lugu, mis rääkis nutitelefonide liigkasutamisest ja reeglite seadmisest (kaudselt oli ka see kehaga seotud, nimelt lugu kõneles puuksunalja-videost). Mis mind häiris, oli joonistus: pildil on igas asendis telefonidesse klammerdunud lapsed, kes üksteisest välja ei tee. Sellist asja ei peaks minu meelest lasteraamatusse visuaalina panema, kuigi arusaadavalt on see kunstnikul mõeldud satiirina. Lapsed sellist satiiri ei mõista, või kui isegi teadlikult mõistavad, siis alateadlikult on selle pildi sõnum ikkagi nutisõltuvuse normiks tegemine… minu meelest.
Raamat on mõeldud 5-10aastastele. Ja lisaks on kaasas ka buklett õpetajale-lapsevanemale, mis soovitab iga loo juurde küsimusi ja jututeemasid.