“Merkuuri tütar”
“Merkuuri tütar”, Aili Paju, ise kirjastatud, 2005, 256 lk.
Lugesin esimest korda seda romaani kunagi teismelisena ja võin öelda, et loetu mõjutas mu maailmapilti. Isegi nii palju, et kui ma kunagi 20ndates eluaastates seisin teelahkmel, mind kutsuti magistrantuuri ajal ajakirjandusosakonda tööle ja teadust tegema, siis tõmbusin eemale… ma justkui-kusagilt teadsin, et akadeemiline elu on üks hirmus intriigipesa, üksteisel vaiba alt ära tõmbamine. Just niisugune oli maailm “Merluuri tütres”.
Aastad läksid, sain Aili Pajuga tuttavaks ja muljetasin talle, kuidas tema esikromaan mind mõjutas. Kas see kõik oli päriselt ka nii hull, küsisin. – “Jah, võibolla isegi hullem,” vastas ta. Just sel ajal valmistas ta ette oma päevikute trükki minekut (ilmunud pealkirja all “Minu ülikool”, tema päevaraamatud tudengipõlvest professoripõlveni).
Mulle Aili Paju meeldib, erakordselt terava silmavaate ja tugeva käega, sirgeselgne ja sihikindel. Kui nüüd ta romaani uuesti ette võtsin, siis… ka see tekst meeldib ja mõjub ikka. Samamoodi nagu vanasti ajab mind närvi see, kuidas teadusetegemise loomingulisust üritatakse suretada, kuidas teise inimese leide endale pätsata… ja kuidas noort naisteadlast üritatakse paika panna keskealiste meeste poolt. On ka seksuaalset ahistamist (Muide, kel veel naisteadlase raamat otsimisel, siis naisteadlase seksuaalse ahistamise lugu on peidus ka “Minu Lõuna-Aaafrika Vabariik” raamatus.)
Mis oli seekordses lugemises teisiti… ma teismelisena vist ei küsinud endalt “aga äkki see siiski polnudki päriselt nii?”, ma järgisin lihtsalt lugu, ja nii ehk ongi õigem, see on ju ilukirjaduslik romaan. Aga nüüd olen ma elukogenum ja näen erinevaid tõlgendamisvõimalusi. See lugu on väga üheselt peategelase, noore andeka teadlase Maris Parkeri lugu. Aga märkan end mõtlemast, milline on seesama lugu nende meestegelaste pilkude läbi (mehi on palju, vahepeal kipuvad segi minema, mehed on kas pehmed või pahad).
Mõlema lugemise ajal lummas mind see, kui loominguline ja eriline on biokeemia uurimisvaldkonnana. Aga meelde jäid ka need valged rotid, kelle südameid oli vaja uurimiseks avada… Ja kuidas peategelane neid nii kiretult kirjeldab. Tema kirg on teadus. Valged rotid on vaid abivahend.
Raamat lõppeb kuidagi seebiooperlikult ja ootamatult. Nõuka-aja lõppemine, välismaa õppereisil printsiga kohtumine? Nõuka-versioon (ilmunud aastal 1983) lõppes kuidagi realistlikumalt, mulle tundub, aga otseselt võrrelda hetkel ei saa, sest mul on siin vaid 2005. a. versioon.