”Merivälja”
”Merivälja”, Indrek Hargla, Raudhammas 2017, 560 lk.
Huvitaval kombel oli mul õnnestunud niimoodi ära elada, et ma polnud Merivälja UFOle eriti tähelepanu pööranud. Midagi ikka teadsin. Et oli mingi tulnuka-kuulujutt ja et Vahur Kersna soolo-telekarjäär algas seda kuulujuttu uurides. Kusagilt korra jäi mul ka radarile, et Hargla tehtud stsenaariumi järgi jooksis ”Merivälja” põneviksari, aga mul polnud telekat või polnud ma Eestis, igatahes pole ma sellest seriaalist sekunditki näinud.
Nii et lähenesin teosele kui puhtale lehele. Isegi žanri täpselt ei teadnud. Nüüd, kui raamat läbi, ei oska ma ikkagi žanri määratleda. Humoristlik-esoteeriline põnevuslugu?
Mind isiklikult see ei häiri, kui raamat pole žanripuhas, minu meelest on see loomingulise vaimu õigus, et sa ei ürita end alati liialt ”kasti” kirjutada ja lihtsalt lased voolata. Mu enda ”Linnutee koodid” romaanile on just sedasama ette heidetud, et mis see siis ikkagi plaanitud oli, huumor või tõsine põnevik. Ma ei oska vastata ega põe sellepärast.
Igal juhul on Merivälja lugu täis kentsakaid tegelasi ja uskumatuid juhtumisi, kohati on see ikka täitsa farss. Tundub, et omamoodi nauding oli autorile kirjeldada 1990ndaid, toonast materialismi, kõiki neid ”kunstneerusid” ja mullivannisid. Aga tegelased mõjuvad kohati rabedalt, vahepeal jääb justkui puudu inimlikust empaatialoogikast tegelastevahelistes suhetes… samas, seda korvab teadmine, et kohe keeratakse kusagil taas huumorivinti üle.
Ja põnev on küll! Arvan, et Hargla on omal ajal ”X-faile” (”Salatoimikuid”) vaadanud: valitsus teab kõike, aga salgab, inimestega tehakse katseid, ja kes saab liiga palju teada, see jääb haigeks, kusagil kiiritab ja kusagil on maa-alune raudtee jne. Ja kuidagi peab see pundar lahenema hakkama, aga veel pole selge, kas lahendus saabuv ratsionaalse maailma loogikat pidi või saabuvad lõpuks ikkagi UFOd ka platsi…