„Meditsiinimeediumi maksaravi“, Anthoy William, tõlkinud Mari Ollino. Ersen 2019, 480 lk.
See on raamat, milles jookseb kokku esoteerika ja meditsiin.
Ostsin raamatu pärast paastutalus käimist, kui talu perenaine raamatu väga huvitavaks soovitas, õigemini alguses laenutasin raamatukogust (ootasin järjekorra ära) ja kui lugema asusin, siis sain aru, et sõrmed sügelevad allajoonimise järele… Ja et ma tahaksin seda raamatut omale une-eelsele öökapile igaveseks nakitsemiseks.
Mulle Williami raamatud meeldivad, miski tema stiilis mõjub mulle väga turvaliselt ja maandavalt, olen teisigi ta teoseid lugenud ja mõnegi neist endale öökapivirna asetanud. Olen märganud, et midagi tema jutus annab mulle positiivseid tervisliku eluviisi impulsse… umbes selline doos sobib, et viis minutit lugemist garanteerib viieks järgmiseks päevaks tervislikud valikud. Midagi mu mõtlemises muutub, avardub, empatiseerub, kui nii võib öelda, paneb mind oma kehaorganeid rohkem armastama ja nii on hästi lihtne tervislikult toituda.
Maksaravi raamat räägib mõistagi maksast ja tõtt öelda hakkasin ma elus esimest korda selle lugemise käigus oma maksale mõtlema. Süda näiteks on kuulus kehaorgan, küllap nii mõnigi meist mõtleb sellele, kui tubli ja eriline süda tal on, aina pumpab, ööd ja päevad. Ja aju, milline imeline seoste moodustaja, logistikakeskus, kogu mõnu, valu ja mälu koordinaator. (Nendestki jutustab William, aga teistes kohtades, mitte selles raamatus… seekord on fookuses kõige alus, vähemalt siin raamatus tundub nii: hea tervise alus on maks.) Maks muutus lugemise käigus justkui elusaks tegelaseks, keda tuleb hoida ja märgata… tema ise on ju terve elu aina tegutsenud selle nimel, et mind hoida. Maks on filter, kes üritab kõik mürgid kinni pidada, tegutseb ennast salgavalt ja vajab puhkust ja armastust. Õiget režiimi, häid valikuid, toetust.
Jah, ma tean, et teaduslikus kraadimaailmas pole William mitte keegi, kuigi väidetavalt saatsid paljud USA arstid talle patsiente, kuni ta otsustas, et ei jõua enam isiklikku nõustamist teha ja peab kirjutama, et võimalikult paljusid ühekorraga aidata. Tema lugu on see, et ta kanaldab oma infot, juba lapsest saati hakkas ühte konkreetset häält kuulma. Nojah. Minagi asusin esimest korda lugema ettevaatusega, aga… ma ei märganud siis ega ole ka märganud hiljem mitte midagi sellist ta tekstis, mis mulle kuidagi vale/ohtlik tundub. Lihtsalt meditsiiniteemad teistmoodi soustis, ikka samamoodi tervislikud eluviisid fookuses, “päike, õhk ja vesi” ning tervislik toit. Siinseal mainib ta, et „teadlased pole seda veel avastanud, aga tegelikult on…“ näiteks redises väga palju parasiidivastaseid imeaineid. Tundub kuidagi loogiline, redis on ju nii kootava toimega… igatahes midagi halba see ei tee, tooreid rediseid süüa ja uskuda, et see aitab parasiite väljutada.
Selle konkreetse raamatu üks osa on niisiis maksa mõistmine ja armastama hakkamine. Teine osa on mürkide mõistmine ja neist võimalikult kaugele hoidmine – on mürke, millest me eriti eemale ei saa, kas või autot tankides hingame kütuseauru pahvaka sisse (pärast selle lõigu lugemist tankin ma autot ja hoian hinge kinni, tervitused maksale :)). Aga on päris palju elustiilimürke, millest me lihtsate valikute abil saame hoiduda. Mul läks seda raamatut lugedes alkoholi isu ära, samuti igasuguse äädikaga toidu isu, ka õunaäädikaga, nii hästi on kirjeldatud seda, kuidas maks peab hädasireeni tõmbama ja kiirkorras tegutsema asuma. Ka liigne rasv toidus on maksale väga halb. Stiilinäide raamatust: “Kuidas sa end tunneksid, kui ärkad hommikul, pesed ja riietud hoolikalt ning kui jõuad kööki, kallatakse sulle kaela ämbritäis õli?” Kirjeldus jätkub sellega, kuidas pead end õlist puhtaks küürima, riided vahetama, korda seadma, plaanid oma põhitöö kallale asuda, ja just siis kallatakse sulle uus pangetäis õli kaela… Mulle läks see kirjeldus nii südamesse, et ma lihtsalt ei suutnud oma maksale pangetäit õli kaela valada ehk rasvast toitu süüa! Tugeva metafoori toime.
Omaette peatükid on muidugi ka selle kohta, mida maks vajab.
Tundub, et igas oma raamatus (ma pole kõiki lugenud) pöörab William palju tähelepanu konkreetsete toiduainete kiitmisele. Kõik need kiiduväärt toiduained on taimsed. Kiita saab kartul, banaan, igasugused marjad (eriti metsmustikad), vetikad, niisiis ka igasugused ained, mida moodsates dieetides ei soovitata (kartulit eriti). Lihasse suhtub ta viisaka neutraalsusega, ei soovita, aga sealiha(rasva) eest hoiatab hoolega. Ka piima ja mune ei soovita. Piim tekitab liiglima ja toidab kehas olevaid viiruseid (mida on palju rohkem kui tänapäeva meditsiin tuvastanud on, väidab ta). Munad muidu oleks täitsa tore toit, aga tänapäeva farmide kanamunad olla parasiitide kandjad. Nii et võibolla on see siiski mõne meelest ohtlik teos, sest lugejal (minul) läks munade söömise isu ära, sest mine neid parasiite tea…. Ja samas, vereproovi kolesterool läks selle toidumuudatuse abiga korda, st madalamaks!
Igatahes on Williami sõnul peaaegu kõik (või isegi kõik) keskealiste inimeste terviseprobleemid seotud sellega, et nende maks on läbi. Filter vajaks vahetamist, aga me ei ole auto või tolmuimeja, meil ei saa ju filtrit vahetada (see on minu pähe kukkunud metafoor, mitte Williamsi oma). Ta pakub lahenduseks erinevaid maksa turgutamise programme. Kõige olulisem on hoiduda mürkidest (sünteetilised toidulisandid jpm) ja juua palju vett, eriti hea, kui sidrunivett. Enamik inimesi on tema teada “kaameliprogrammile” seadistatud, st nad on pidevalt dehüdreerunud olukorras, nende veri on liiga paks, aastatega muutub ka nn mustemaks (räpasemaks), sest maks ei suuda filtreerida kōike jama, miis tänapäeva inimene sisse sööb ja hingab, seepärast peab süda pumpama aina tugevamalt, et verd endast läbi pumbata, seetõttu vererõhk tõuseb, ja sada muud häda tulevad… näiteks menopaus, mida polevatki tegelikult eraldiseisva probleemina olemas, see on hoopis maksaväsimusest tekkinud probleem.
Aga pakutavad lahendused on nii arusaadavad ja lihtsalt teostatavad ja odavad: süüa (õigesti, mustikaid kindlasti), juua (palju, vett, sidrunivett, sellerimahla), magada, pidada päevarežiimi. Ja mulle mõjub kõik see kokku turvaliselt.
Loen vahel ikka tavalisi teadusuuringuid ka. Võrdleksin maksaraamatut näiteks hiljuti loetud “Glükoosirevolutsiooniga”, seda lugedes ei tekkinud mul sellist kindlust ja suurt pilti. Ja last but not least, minu meelest on William hea kirjanik, kui võib nii öelda, “ei ole suu peale kukkunud” oma sõnastustega. Kust iganes need siis tulevad, tema ise väidab, et Kaastunde Vaim aitab kirjutada.
Ahjaa, kus ma Williami kohta esimest korda kuulsin, New Yorgis, vist aastal 2013 märkasin pisikeste tänava-mahlabaaride juurde tekkimist, mitmel pool oli suurelt plakatil “Sellerimahl! Metsmustikasmuuti! Anthony Williami soovitus” jms. Ja telekas räägiti New York Times bestselling autorit, kes on kogu rahva pannud sellerimahla jooma ja metsmustikaid sööma (mis oli muidugi liialdus, aga turuosa tôesti mõlemal toiduainel tõusis koos Williami populaarsuse tõusuga).
Nii et jah, raamat võib muuta maailma 🙂. Lisaks maksaraamatule ostsin mina endale aeglase mahlapressi. Ja ma siiralt soovitan seda raamatut lugeda, võib ka võtta kui jutuvestmist inimkehast… Minu kogemuse kohaselt igal juhul suunab selline lugemine su mõtte tervislikumate valikute teele.