“Mandala”

Tõnu Õnnepalu “Mandala”, kirjastanid Tõnu Õnnepalu, 2012, 244 lk.
See on üks õnnelikuks tegev raamat. Nii, nagu kassid oma elufilosoofiaga ja-harjumustega oskavad jälgijaid õnnelikuks teha.
Raamat haarab mind esimestest lausetest peale ja ma ei saa absoluutselt aru neist, kes pettusid omal ajal, kui see ilmus, et Õnnepalu olla justkui mingi kassiromaani kirjutanud. Minu jaoks on see kindel lemmik tema kirjutatust. Õnneliku Õnnepalu raamat.
Jutustajaks on keegi müstiline “meie”, ma jälgisin huviga, et kes sinna “meie” sisse mahub ja kuidas seda defineerida. “Meie” jälgib kasse ja suudab edasi anda kasside mõtteviisi, kirjeldab ka peategelasteks olevate kasside suguvõsa ajalugu, aga “meie” teadmistel on oma piirid, vahepeal ütleb “meie” ka seda, et ühe või teise kassi edasise saatuse kohta “meil andmed puuduvad”. Väga hästi suudab “meie” minna ka kasside eelmise omaniku, eelkooliealise ja siis 1. klassi poisi Joosepi mõttemaailma, aga Joosepi ema, maal ilma meheta (ja kraaniveeta ja kanalisatsioonita) ja kahe lapsega hakkama saav naine on “meie” jaoks kohati müstika ja “millest ta mõtleb neil hetkedel, jääb meile saladuseks”.
Kohati hüppab “meie” ajaloos ringi, jutustab Kollase Maja kõrval asuva mõisa ajalugu, pajatab nii mõisa kassidest kui ka inimestest, kirjeldab idealistlikult maale tulnud härra N-i ja panga suhteid… Arutab näiteks seda, kuidas kassidele selgitada seda, mis on raha.
Loomulikult on “meie” oluliseks huviobjektiks tegelane nimega Kirjanik. Tema on see, kes saabub Kollasesse Majja elama pärast seda, kui Joosep oma ema ja vennaga on eluraskuste tõttu sealt välja kolinud. Ja tema on see, kes saab omale nn päranduseks kassid (kasside seisukohalt on see lugu muidugi hoopis teisiti sõnastatud). Nagu Õnnepalul ikka/sageli, on siingi tekstides omamoodi võõrandumine, lugejale selgitatakse asju, mida tavaliselt ei selgitada, märgatakse ja imestatakse ja tõmmatakse ootamatuid paralleele. Mul isiklikult pole ühegi teise Õnnepalu teosega olnud nii sooja ja tugevat äratundmist. Ühesõnaga, tundsin iseennast selles Kirjanikus päris palju ära. Juba see ära maale minek, paigaoleku ja eksiili vajadus, isiklike raamatute pööningule küüditamine, lihtsa maa- ja puutöö tegemine, naksuv vana maja, kassidega valjuhääli jutustamine… maaraamatukogu leidmine (tegelane Poiss, Kirjaniku noor sugulane õpetab vajaliku elutõe: raamatukogust võib võtta kõike, ja seda ei pea lõpuni läbi lugema, kui ei taha!)… Aga millegipärast pole Kirjanik alati ikkagi rahul selle paigaloleku-õnnega ja läheb hoopis Indiasse elu mõtet otsima keset talve (selle olukorra kasside poolt kirjeldamine on üks valusamaid kohti raamatus, aga kassid saavad hakkama)…
Ja vahepeal otsustab mees, et ta polegi enam Kirjanik, ta on hoopis Aednik. Ja siis võtab ta kätte ja kolib koos kassidega hoopis keset metsa, mõisa juurest minema, ja meie ette astub tegelaskuju nimega Metsavaht. Aga saame muidugi kontekstist aru, et see on tegelikult ikka seesama Kirjanik.
PS. Ühes kohas kukub “meie” stiilist välja, ja ma ei tea, miks, oli see näpukas? Ühesainas kohas on korraks mõisas külas seltskond ja järsku hakkab “meie” asemel rääkima keegi “mina”. See pole ei kassid ega muidugi mitte Kirjanik. Kes see täpselt oli, ei tea