”Kus laulavad langustid”
”Kus laulavad langustid”, Delia Owens, tõlkinud Bibi Raid. Rahva Raamat, 392 lk.
Uus sõna sai selgeks: padur. Nägin seda isegi unes. Soolalõhnaline soolaadne ala, mis pole ei meri ega maa, ei soo ega mets, vaid midagi vahepealset.
Mäletan kunagi aegade tagant ka ühte sama ürgset ja tugevat raamatu-unenägu, see oli Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“, mis mulle nii tugevasti naha vahele puges, et lugemiseööl unne tuli. Ja kui mõtlema hakata, neis kahes raamatus on sarnasusi. Ürgne inimene, loodusega ühes rütmis, ja ka mingi ürgne pinge, ellujäämise vajadus rasketes oludes.
Langustiraamatu peategelaseks ongi eelkõige loodus. Ka inimene looduse osana ja inimene kogukonnana. Loos on algusest peale palju vihjeid just ellujäämisele, olelusvõitlusele. Rebane jätab pojad maha, kui ta ise haige on. Emased mardikad võrgutavad ja söövad võõra kogukonna mehi (ja osa neist ka oma mehi… tegelikult saaks kõik need loodusvihjed üles otsida ja üle lugeda, aga ma praegu ei hakka seda tegema. Olgu öeldud, et mina hakkasin mõrvarit ette kujutama siis, kui need loodusnäited tulid. Looduses ei ole head ja halba, looduses on ellujäämine või suremine.
See lugu on ka sellest, mismoodi suhestuvad inimene ja küla. Meenub Fred Jüssi ütlus, et küla suhtes tuleb ettevaatlik olla. See kas neelab su alla või sülitab välja. Kui Tate oma tüdruku (looduslapse Kya) ülikooli minnes maha jättis, siis võib öelda, et Tate sai sel hetkel „küla poolt alla neelatud“. Isegi teisest noormehest Chase’ist oleks võinud saada Inimene, kui poleks olnud küla mõjusid, mina usun seda. Kya, peategelanna, oli aga see, kes oli „küla poolt välja sülitatud“ juba varasest lapseeast peale.
Lugema asudes kartsin hullemat. Mina olen küll hullemaid väljasülitatute-lugusid kogenud nii paberil kui ekraanil. Kõige eredamad-valusad on Lars von Trieri filmidest jäänud kogemused, seal on tõesti vint võimalikult põhja keeratud. Langustiloos oli valu, aga siis tuli kohe ka pehmust peale. Loomulikult loodus ise leevendas, ma arvan, et päris tõelist üksildust ei saagi kogeda, kui sul on su oma kajakad ja tähistaevas.
Aga ka inimesed leevendasid Kya olukorda. Kuigi tüdruk jäi umbes 10aastasena üksi elama, ei olnud ta ju ikkagi päris üksi, ta sai abi, kui julges ise esimese sammu astuda. Kusagil on alati headus. Head külainimesed. Hea naabripoiss, või poemüüja, kes raha rohkem tagasi annab väikesele tüdrukule. Isegi küla korravalvur ütleb: no kuidas ma lähen tüdrukut käeraudadega püüdma? Vangis/puuris istumisele tuleb seltsi kass. Minu jaoks oli kogu aeg tunnetatav teatud muhedus, muhekrimindus. Ja samas oli kuklasse hingamas ka seesama larsvontrierilik külm hingus, tõeline üksildus, kuristikku kukkumine.
Žanri sellel lool ei olegi, selles on vist juba ammu kokku lepitud. Mina respekteerisin kõiki kihte, isegi kohtudraamat. Mulle meeldisid ka vahele pikitud luuletused. Ja imelised sõnastused nagu ”paus kogu elu kestnud igatsuses”, kui kass süles nurruma hakkas.
Kui guugeldasin autorit, Delia Owensit, siis sain vist ka aru, mis oli tema jaoks selle raamatu kirjutamise eneseteraapiline vajadus. Ja mis oli selle raamatu põhisõnum. Ikka see, et looduses ei ole eetilisi kategooriaid võimalik teistel kusagilt kaugelt seaduste abiga panna. Igaüks tegutseb nii, nagu ta oskab ja suudab.
…Nimelt Delia Owensit süüdistatakse ka päriselt (kaudsete süütõenditega manipuleerides) kellegi salaküti mõrvas. Nojah, võibolla ta ei teinud seda. Aga minu peas algas siit küll uus lugu. (Ja tuli meelde veel üks, nimelt ökokrimka, Olga Tokarczuki ”Aja oma atra läbi koolnute kontide”…)