„Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus“

„Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus“, Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2023, 456 lk.
Mu linnakorter on Võrus, Kreutzwaldi tänaval, üsna Kreutzwaldi-Koidula ristumiskoha lähedal. Ühele poole kõndides asub Kreutzwaldi majamuuseum ehk tema üks kunagine elupaik, teisele poole kõndides asub tema teine kunagine elupaik. Aga Tartus on mu gümnasistist tütre üürikorter üsna selle maja lähedal, kus elas papa Jannsen oma perega, vanim tütar rakendatud põhitööjõuks lehetegemisel…
Nii et see lugu algas täpselt siin, 160-150 aastat tagasi.
Noor naine, kes meie pisikesel kultuuriskeenel silma paistis, ma kujutan ette, et kirjavahetuse algushetkel oli ta pigem „kahtlase kuulsusega“, ebatavaline noor naine. Ja temast (peaaegu päevapealt) 40 aastat vanem, kirjamehena tuntud-tunnustatud, aga eraelus erakliku eluviisiga Võru arst. Umbes nõnda kujutan mina seda olukorda ette.
Miks Koidula nii palju tööd pidi ajalehe juures tegema, seda on kultuuriloolased ikka küsinud. On püstitanud teooria, et ta lõpuks meeleheite ja ületöötamise pärast mehele läkski. Igatahes on kõige esimene kiri juba loetav kui lõksus oleva inimese kiri. See noor naine tunneb, et teda ei mõisteta ja tal pole valikuid. Miks ta üldse Kreutzwaldile kirjutab? Sest ta tunneb (ilmselt põhjusega), et too oli teda hiljuti kalendrisabas ilmunud följetonis naeruvääristanud, kui ta kõneles „kirjaneitsist“ (jah, see sõna ongi just sealt pärit!“), sest rohkem naissoost kirjutajaid eesti keeles polnudki, Lydia Jannsen oli ainus. Enne seda oli nende kahe vahel juba olnud mingisugune kontakt: Koidula oli saatnud oma tekstikatsetusi ja Kreutzwald olevat vastuse saatnud, aga see olla kaduma läinud… Igatahes oli Koidula poolt esimeses kirjas tunda solvumist.
Kui harjuda kursiivis tekstiga ja üle-eelmise sajandi kõnepruugiga, siis on kiirelt selge, et nende kahe inimhinge vahel hakkab juba esimestes kirjades emotsioonide vahetus, mis esialgu aina kumuleerub. Alguse saab see, nagu enamasti ikka, naisest. Koidula esimese kirja esimesel leheküljel: „Austatud härra, kas Teil elades on seda valu juhtunud, teist oma üle kohut mõistvat, ilma et kohtumõistjal Teie tegude põhi ja aru selge oli? Oh, see on kibe kannatada, seda kibedam, mida kõrgemat aujärge Teie kohtumõistjale südames ehitasite! Ma loodan südamest, er see valu Teile tundmata oleks…“ Edasi pihib ta, kui keeruline on ta elu isa aidates, mainib, et nooremad õed-vennad ei oska nii hästi eesti keelt ega saa aidata. „Mina, kõige vanem, aga olen suureks saanud isa vaimus ja isa kirjutuslaua taga, ma olen ta valud, mured ja mõtted ühes temaga tundnud!“ Ja edasi: „“Kirjaneitsi on oma vanemate katuse alla eluksajaks kinni paelutatud. Tark maailm aga mõistab kohut – miks ei? Nutvate silmade vastu on ju külma vett.“
Siinkohal kontrollisin ma tema vanust kirja kirjutamise hetkel. Peaaegu 24. Elul oli talle peagi anda kuulsust ja rahva armastust. Aga 24aastane naine oli juba peaaegu vanatüdruk.
Ja mõtlesin ühte mõtet, mis polnud mulle kunagi varem pähe torganud. Meie rahvusliku ajakirjanduse, aga ka rahvusliku teatri ja laulupidude algus on üles ehitatud düsfunktsionaalsele peresuhtele. Muidugi on meil, millele selle olukorra tulemusena uhke olla, aga teisest küljest oli selle ärkamisaja keerise sees ühe õhinas-ambitsioonika isa poolt ära kasutatud ja üle töötanud noor naine, keda ei mõistnud tegelikult mitte keegi. Ja kuuldavasti omavanused mehed kartsid teda. Teda olla olnud „liiga palju“. Mitte ilmselt ainult (kahtlase) kuulsuse ja intelligentsi poolest, igatahes on ta kirjadest tunda ka see, kui emotsionaalne ta on.
Edasi märkasin end mõtlemast: päevast päeva isaga koos töötades, isaga väga lähedale olles, tema käepikendus olles sõna otseses mõttes (papa käsi jäi kirjutamisest kangeks), ilmselt oli temas ka tugev isakompleks. Just seda ta Kreutzwaldilt otsis: vanema meesterahva poolset mõistmist.
Ahjaa, kui te ei tea, Kreutzwald ja Jannsen ei saanud omavahel läbi, põhjuseid oli mitu. Sel ajal käis kultuurisõda uue ja vana kirjaviisi vahel. „Viru Laulik“ oli uue kirjaviisi poolt ja „postipapa“ oli vana poolt. Ka sellest on siin kirjades juttu, Koidula põhjendab oma isa valikut: papal on suud toita ja ta ei saa riskida konservatiivsete tellijate pahameelega. Kreutzwald on aga kindel, et mitte keegi ei loobuks tellimusest sellise asja pärast.
„Ma olen oma isa tütar!“ ütleb Koidula esimeses kirjas ja räägib ka sellest, et ta ei plaani mitte kunagi mehele minna.
Kujutan ette, et Kreutzwald võis sellest esimesest kirjast väga üllatunud olla.
Niimoodi ju ei tehta. Aga see oli nii aus, siiras, julge, võib ka öelda, et armastav.
Kreutzwald vastab paari päeva pärast, aga ehk isegi kohe, ma ei kujuta ette, kui kiirelt need kirjad toona liikusid.
Igatahes kohe kirja alguses toob ta selle välja, et kuigi tal pole üldse aega, võib seda „väikeseks ohvriks pidada“, et ta kiirelt vastab. Seletab, et ta ei mõelnud üldse mitte preili Lydiat oma kirjaneitsi-jutukeses tögada (mina seda ei usu!) ja siis algabki juba flirt. Minu meelest küll. „Nooremail päevil ehk oleksin troostiks Teile usaldanud laulda: „Ärge nutke, neitsikene, härdunege, hellakene! Küllap saan palge pisaraid – sulal’ suulla kuivatama!“ Mis vanadel närtsinud huultel kogunist võimata on.“ Selgitab ka, miks ta iisraeli rahva kombest ei taha kinni pidada, et vanemate patud lastele peaks makstama ehk et ta ei arva Lydiast halvasti, kui ta tema isa tegevuse ja stiiliga alati väga nõus pole… Ja siis muidugi see mehelemineku jutt, Kreutzwald ei saa sellele vastamata jätta: „Ükski naisterahvas ei või täielikumalt loodud seadust täita, kui et ta ennast ühe mehega ühendab, kus südame igatsemised mõlemalt poolt ühte lähevad.“
Kokku on saanud kaks romantikut…
Räägin korra keelest ka. Üks osa neid kahte ühendavast romantismist oli eesti keel. Kirjavahetus algab romantiliselt eesti keeles, kuigi kuuldavasti ei olnud neil kummalgi see tegelikult päriselt kodune keel, nad kuulusid saksastunud ülemklassi: Lydia kõneles emaga saksa keeles, isaga eesti-saksa segakeeles. Ka Kreutzwald suhtles oma abikaasaga saksa keeles, too ei osanudki eesti keelt. Kujutan ette, et nende jaoks oli eesti keeles kõnelemine-kirjutamine romantiline missioon ja hobi, mitte aga igapäevane harjumus.
Kirjandusmuuseum on otsustanud kirjavahetuse eestikeelse teksti panna kursiivi, niimoodi eristades seda saksakeelsest. Mul on kahju, et selline valik tehti – nii palju on olemas erinevaid fonditüüpe, oleks lihtsalt võinud teise fondiga asja lahendada. Kursiivi on silmal palju väsitavam silmal lugeda ja kursiiviga tähistatakse erakordsust. (Siinkohal kurdan ka helehalli värvi pisikeses fondis joonealuste märkuste üle…)
Igal juhul algas meie kahe suurkuju kirjavahetus eesti keeles. See oli üks esimesi – võibolla isegi kõige esimene – niisugune pikaajaline ja paljuhõlmav kirjavahetus meie keeles. Vahepeal läks üks või teine mõne mõtte tabamiseks üle saksa keelele – see keel on kirjavahetus tähistanud tavafondiga. Tasapisi lähebki nende suhtlus üle saksa keelele. Miks nii, ei tea. Kas on see põhjendatav sellega, et nad said lähedasteks ja tegelikult sisimas olid nad siiski saksakeelsed inimesed?
Aga tagasi kirjavahetuse algusse. Vahele jääb nüüd mitu nädalat. Lydia tunnistab oma teises kirjas, et „aega viites ootasin ka kuumile palgeile ja tuksuvale südamele jahtumist! Küll tänaksin ma jumalat, kui kord ka siin ihulikus olemises Teie kallile käele suud võiksin anda…“ Ja samas kirjas: „Ütlete mind endid „libeda peale“ viinud olevat. Tohtrihärra, tohtrihärra!“ Jutt käib küll loomingu jagamisest, aga ikkagi. Minu meelest käib siin pallimäng tunnete ja vihjamistega.
Edasi saadab mees kiirelt kirja, üsna pika, kus ütleb, et tal pole tegelikult aega kirja kirjutada ja varsti kirjutab. Ja naine saadab kiirelt uusaastapäeva puhul imeliselt ülevoolava armastuskirjalaadse, kus soovib kõike head, suudleb kätt ja tänab… ja mees vastab imetledes, kui ilusa proosaluule on naine talle saatnud. Vahepeal on ta ka kinnitust saanud, et „Emajõe ööbiku“ autor on seesama Lydia (kuigi ta seda nagunii arvas ja aimas) ja ta pihib: „mõnda minu kaugelejäänud elukevadest astus elavalt minu silma ette tagasi.“
Ja nõnda edasi.
Minu meelest võiks neist kirjadest koostada kunagi ka sellise versiooni, kus on (ja paluksin väga ilma kursiivita) vaheldumisi kirjad ja nende kommentaarid. Keegi, kes võtab ja kirjeldab ajastut ja juhib tähelepanu teatud detailidele kirjades, laiendab neid. Vahel ehk ka spekuleerib. Me ei tea näiteks, mis juhtus 1868. aastal, kui Lydia Võrru külla läks. Võimalik, et Kreutzwaldi naine tegi skandaali ja ajas Lydia minema.
Mul on olnud õnne käia kirjandusmuuseumis Krista Aru kultuuriloo loengutel ja mul on oma meelest üsna hea pagas ärkamisajal toimunust, aga siiski on siin-seal tunne, et tahaks justkui midagi juurde, midagi mõista või meelde tuletada.
Loomulikult peaks selline „kommentaaridega kiriromaan“ olema päris mahukas, ilmselt diloogia või triloogia, sest ka praegune raamat on 456 lehekülge. Praegusel versioonil on lühike saatesõna ja üsna pikk järelsõna (Sirje Oleski järelsõna pealkiri on tavabalt „19. sajandi parim eesti romaan“).
Aga hüppan nüüd kirjavahetuse lõppu. Viis aastat hiljem: Koidula kiri, kus ta vabandab, et pole saanud mahti pikalt kirjutada, „iga õige pruudipõlve juurde käib nii hullusti kui võimalik hooletusse jäetud kirjavahetus“. Kreutzwald ei lähe pulma, kuigi on kutsutud, saadab vabanduskirja.
Järgmine kiri on mitu kuud hiljem, Kreutzwald vastab naise kirjale, mis pole meieni säilinud. See on valus ja aus jutt. Tundub, et juba nüüd, seega päris abielu alguses, kahetseb Lydia astutud sammu (saksastunud lätlasega abiellumine ja Venemaale kolimine), sest vastukirjas on retooriliselt küsitud: „See olevat minu mõjul sündinud, et Teie oma endise otsuse muutsite ja naisterahva eluülesannet täitsite…“ Kreutzwald oma teada olevat öelnud vaid seda, et „käige oma südame juhatust mööda ja jätke kõik muud asjad kõrvale.“
Samas ei saa ta jätta mainimata (kujutan ette, kui haiget see võiks teha Lydiale, kes ühes eelmises kirjas juba kaebas, et Venemaal on kõik nii venelik…): „et Teile lahkumine Tartust ja Liivimaalt raske oleks, seda ütlesin ma Teile samuti.“
See on kõige viimane kiri, vähemasti kõige viimane säilinud kiri. Saksa keeles kirjutatud, kõige viimane lause kõlab aga nii: „Kui te mulle ükskord vastate, siis kirjutage, palun, aadress vene keeles!“ (Ilmselt oli eelmise kirjaga sekeldusi.)
Koidula saatus on mõnes mõttes kurb ja mõnes mõttes ikkagi ilus. Inspireeriv. Mis oleks, kui… Kas ta oleks õnnelikum olnud oma teisele võimalikule kosilasele, soomlasele mehele minnes? Oleks ta vallalisena Eestisse jäädes õnnelikum olnud? Samas see, et ta abikaasa oli arst, aitas teda ta noore elu viimastel aastatel, rinnavähki põdedes – valuvaigistavad süstid olid lähedal.
Ja mida nad kõik tegelikult tundsid… seda ei saa me nagunii teada, aga see säilinud kirjavahetus on unikaalne võimalus üht-teist ette kujutada ja tõlgendada.