„Kolmesilmse seitse päeva“

„Kolmesilmse seitse päeva“, Boriss Akunin. Tõlk. Veronika Einberg. Tänapäev 2023, 367 lk.
Seda raamatut võib ilmselt muhekrimiks nimetada – see on kirjutatud nii muhedalt, kui 17. sajandi Venemaa olustik seda vähegi võimaldab! Näiteks hakkab uurijal kahju neiust, kes kuriteo talle üles tunnistas: „Lollikesel murtakse õlad katki, seljanahk pekstakse ribadeks. Ja kui ta seda jama temasse tulnud Saatanast edasi patrab, siis läheb veel nõiana tuleriidale kah…“ Nii et ta lööb käega ja jätabki saladuseks, kes mõrva sooritas. Tegelikke piinamisstseene raamatus pole, ähvardusi ja seaduseviiteid küll. Ajastu oli karm, aga Akunin oma kõnepruugis suudab selle kuidagi muhedamaks muuta.
Peategelane on Markeli nimeline… poiss, mees, vanamees. Esimeses loos on ta väga noor, viimases loos väga vana, elukaare jooksul jõuab ta vaeslapsest saada tsaari lähikonda, soosingu kaotada, kloostrikongis mädaneda, mungaks hakata ja ringiga (palverännuga) tagasi tulla selle kloostri juurde, kus ta lapsepõlv oli möödunud. Lood on omavahel seotud mitte ainult peategelase kaudu, korduvad ka mitmed motiiivid ja kõrvaltegelased, kordub peategelase püüd jumalat mõtestada ja Venemaast aru saada, Venemaa arengule kaasa aidata. (Akunin ise on tegelikult grusiin ja Venemaa korruptsiooni ja võimuvõitlustesse suhtub ilmselge kriitikaga, aga see pole antud liiga otsesõnu. Võib öelda, et ma hakkasin Venemaast paremini aru saama küll, kui sain tegelastega 17. sajandi Kremli sisehoovides ringi liikuda.)
Kui praegu üle mõtlen, siis… tundub, et kõik seitse jutustust toimusid tihedalt, ühe konkreetse päeva jooksul. Ja viimase jutustuse lõpulehel on, igaks juhuks, taipamatule lugejale ka otse öeldud: „Ühtäkki nägi ta oma hirmpikka elu enda ees otsekui lühikest nädalat: tööhakulise esmaspäevaga, noorkevadise teisipäevaga, mehise kolmapäevaga, tugeva neljapäevaga, küpse reedega, äikeselise laupäevaga ja vaikse, helge pühapäevaga.“
Aga räägime ka kriminaalsest poolest. Kui mõõta krimilugusid mõõdupuuga „kas aimasid ette“, siis pean ütlema, et ma aimasin enamvähem kõigi jutustuse liine ette (üks reetmine tuli tõesti üllatusena ja see etteaimamine ei seganud naudingut kohe mitte kuidagimoodi. Nende lugude nauding on ajaloolistes detailides ja omapärases poolhumoorikas jutuviisis.
Raamatut lõpetab kahevaatuseline näidend „Tappa ussipoeg“. Kui eelmine ajastu oli „Enne Peeter Esimest“, siis see näidend on Akunini versioon sellest, kuidas Peeter võimule sai.