„Kõik see silmale nähtamatu valgus“
„Kõik see silmale nähtamatu valgus“, Anthony Doerr. Tõlkinud Marge Paal. Pegasus 2021.
See on mitmekihiline ja ajas hüppav lugu, mille kulminatsioon toimub teise maailmasõja lõpuajal (augustis 1944). Loomulikult on see sügavuti sõjavastane raamat. Elu on ju tegelikult ime. See on ime, et me oma silmadega suudame kogu ümbritsevat näha, et meie aju suudab seda kõike haarata ja taasluua. Iga lapse kasvamine ja areng on ime. Minu meelest jutlustab see raamat just seda, õpetab märkama imesid.
Üheks peategelaseks on parandamatu haiguse tagajärjel pimedaks jäänud tüdruk. Teiseks peategelaseks on geeniuse ajuga poiss lastekodust. Tüdruk on prantslanna, poiss sakslane. 1930ndatest saavad 1940ndad ja Euroopa jõuab allakäiguspiraalis aina sügavamale. Nende lugusid ühendab raadioeetrist kõlav professor, krabisev hääl, mis jutustab populaarteaduslikke lugusid valgusest ja ajust ja muudest looduse imedest. Lisaks on romaanis olulisel kohal üks teemant, mida hoitakse paljude lukkude taga Pariisi muuseumis, pimeda tüdruku isa töökohas. Ma olen oma elus suuri vääriskive käes hoidnud ja see teemandi-liin läks mulle ilmselt keskmisest rohkem korda. Olen varemgi ette kujutanud seda imet, kuidas kristallid maa sees kasvasid/kasvavad. „Nad lisavad igal kuul mikroskoopilisi kihte, mõni tuhat aatomit. Aastatuhat aastatuhande järel. Kõik vanad kivid koguvad endasse lugusid.“ Nii jutustas isa tütrele. Ma kujutasin päris hästi ette, mis tunne on vaadata selle legendaarse sinaka teemanti sügavusse ja seal tunnetada punast leeki.
Mis tunne on olla pime? See raamat ei räägi liiga otsesõnu sellest, aga paneb seda ette kujutama küll. Ja raamat räägib ju meie ajaloo ühest kõige pimedamast hetkest. Kuhu see valgus siis kaduda sai? Nagu professor ütleb raadioeetris: „Valgust saab peita miljoniteks aastateks näiteks söe sisse… aga pimedust peita ei saa, pimedus saab otsa kohe, kui saabub valgus“. Pimeda peategelase kaudu saame enamvähem teada, mis tunne see on, liikuda ruumis käte, lõhnataju ja häälte abil. Ja mismoodi näeb pime värve? Võibolla me kõik näeme muusikat ja emotsioone värvidena, aga meil ei ole mahti seda märgata? Tsitaat raamatust: „Viieks minutiks täitub väike pööningukamber lilla, meresinise ja kuldsega, siis pannakse raadio kinni, tuppa tuhiseb taas hall.“
Raamatu oluline osa on ka hääl, heli, raadioeeter. See miski, mis inimesi ühendab ja mis neid samas ka reedab. Oluline on ka pimeda tüdruku poolt loetav kapten Nemo lugu, „20 000 ljööd vee all“ ja selle kokkukõla tema enda ümber toimuva looga… Nii et selles raamatus on palju erilisi alateemasid, samas hoiab neid kõiki koos põnev narratiiv, mis kohati on tüüpiline teise maailmasõja lugu ja kohati täiesti muinasjutuline lugu. Kes saab surma, kes jääb ellu, kes saab kokku, kes saab varanduse endale ja kas varandus on tõesti neetud?… (Vahepeal lugedes meenub mulle Michael Ondaatje „Inglise patsient“, mis ju täpselt samamoodi ajas võnkudes jutustab ühte nukrat ja muinasjutulaadset lugu sellesama kohutava sõja lõpust.)
Ma ei tea, kas olen ise oma arenguga parasjagu selliste mõteteni jõudnud või on see nii hea patsifistlik raamat, aga tõesti, vahepeal panin raamatu kõrvale ja mõtlesin: mis imelikus maailmas ma küll elan? Kuidas saab üldse olla võimalik, et niimoodi saab inimkätega tehtut nii lollilt ja brutaalselt hävitada? Kui loll saab ikka olla? Ja praegu juhtub justkui seesama, ongi normaalne näha ajalehes artiklit pealkirjaga „Eesti vajab rohkem asju, millega tappa“ ja olemegi uuesti sellesse allakäiguspiraali sügavikku laskumas? Päriselt või? Kui kaua see hullus veel kestab, kas me õpime ka midagi?…
Vaatasin algusest ka Netflixi värsket minisarja, mis tehtud selle romaani ainetel. Päris algus mõjus häirivalt, võltsilt. Ma saan aru, et raamatust stsenaariumi kirjutada on keeruline, eriti sellisest raamatust, mis on komponeeritud niivõrd paljudest olulistest ja omavahel kokku kõlavatest nootidest. Vaatasin edasi ja hakkasin harjuma, ka veidi muudetud teemaliinidega. Ju siis on filmis vaja mõnes kohas teistmoodi pinget hoida. Igal juhul mõjub sümpaatselt, et filmis mängib pimedat tüdrukut nii lapse- kui neiueas päriselt pime näitleja.