“Kõik poisid ei saa suureks”, Ivar Soopan. Eesti Päevalehe AS, 2008. 175 lk.
Ka mina olin sellel ärasaatmisel ja mäletan seda, mismoodi meie küla vapustas 10aastase poisi kummaline surm… Ivar Soopan oli mu koolikaaslane, aasta minust vanem. Kelleri ja Vaia on tegelikult Karksi ja Nuia, nagu autor ka ise järelsõnas ütleb. Teadsin kõiki neid kohti: vana Karksi mõisaparki, suurt kuivanud puud, lossivaremeid; reoveetiike, kus olid saared ja poistel käis seal jah “mingi kisma”. Need lood olid fikseeritult olemas minu lapsepõlveradaril, just nimelt “mingi poiste kisma” nime all. Minu maailm algas sealt, kus astub korraks varjust välja ühe tegelase tüütu noorem õde…
Ma ei oska kuidagi selgitada, miks ma seda raamatut kohe ilmumise ajal ei lugenud, nüüd märkasin raamatukoguriiulil, võtsin ja lugesin hooga läbi. Natuke oli valus (ja ehk selle segaduse ja leina pärast ei olnudki varem lugenud). Õnneks piinlik ei olnud kordagi, minu meelest on see täiesti korralik ja hea poistekas. Meenutab mulle Jaan Rannapi lugusid… ja kes on veel neid poistekampade kaklusi kirjeldanud… Holger Pukk näiteks. Poisid ikka võitlevad, see käib maailma juurde. Vastaskamba poisid ei teinud midagi meelega-julma, aga see lihtsalt kukkus nii välja. Piir mängulusti, julguse ja julmuse vahel on ähmane.
Mis mind aga sisus häiris: raamatute ärapõletamine. Minu meelest polnuks seda detaili vaja. Oli see siis tegelikult nii juhtunud või dramaatilise puhastusena kirja pandud, igal juhul arvan, et laste-noorte raamatutes on meelega või kogemata alati peidus alateadlikud sõnumid. Ja raamatute põletamine ei ole minu meelest hea sõnum.