“Koht”

Annie Ernaux “Koht”, Tänapäev, 2023, 72 lk.
“Kui tahan kirja panna elu, mida valitses vaesus, ei ole mul õigust alustada kunstilisest valikust ega üritada teha midagi “fantastilist” või “liigutavat”,” nii ütleb autor kusagil seal teksti sees.
Hästi kummaline lugu… tavaliselt saan vähemalt raamatu lõpuks aru, kas see meeldis mulle või ei meeldinud 🙂. Selle teosega on siiani nii, et ma ei oska öelda. Lihtsalt ei oska. Igal juhul soovitan teistelgi lugeda, mul kulus vaid poolteist tundi, see raamat ei võta pikalt.
Igasuguseid “Isale” ja “Emale” ja “Isast” ja “Emast” kirjutatud mälestusi on kirjandusloos palju ja sageli on need kirjutatud pärast vanema surma, veel leinameeleoludes. See siin on võrreldes teiste samalaadstega, mida lugema olen juhtunud… kuidagi ootamatult emotsioonivaba, lakooniline, kirjeldav. Siinseal on laused, kus pole isegi öeldist ja seeasemel lihtsalt nagu raport, kiir-üleskirjutus. Kindlasti kirjutatud, pisarad kurgus või voolamas, aga samas mingi rahu ja sordiini all.
See on ühe lihtsa vaese prantslase lugu tema tütre silme läbi. See on ka lugu klassiühiskonnast ja sellest, mismoodi ühe põlvkonna vältel on võimalik ühest klassist teise liikuda, vahel isegi klass vahele jätta. Töölisperekonnast väikepoodnikuks ja sealt edasi haritlaseks. Aga sellel kõigel on oma hind: võõrandumine. Oled omadele võõras, võõrastele oma ja tütar pole enam sinuga samas maailmas.
…Mulle meeldis see koht, kus isa viis tütre raamatukokku, kuigi raamatute maailm oli talle absoluutselt võõras.
…Ja meeldis see koht, kus autor kirjeldab isa keelt, see oli mahlakas murdekeel, aga kuna see oli “maaka” keel, siis eelistas isa seltskonnas vait olla. Mitte võtta omaks võõraid sõnu, aga ka mitte enda päritolu reeta. Mõtlesin sellele, mismoodi võro, mulgi jt maakeeled on samasuguse piinlikkustundega “ära unustatud”. Tütre põlvkond ju enam seda keelt ei oska, juhul kui isa põlvkond häbeneb ja/või vaikib.
Nii et raamatus oli kohti, mis panid edasi mõtlema, siis kui raamat oli läbi. Meie, eestlased, oleme ju enamvähem kõik eks-maakad ja tõusikud, kes oleme oma maavanaemad ja -vanaisad jätnud kaugele (kultuuriliselt vähemalt), alevisse ja linna ära läinud. Mulle tundub, et selles osas on teatud renessanss, taasväärtustamine, aga kui suur see ikka on… Ei tea.